võib teostada paljudes äärmustes. Mina pean ennast küll sobivaks õpetajaks ja seda kindlasti oma kiiksude ja vigade juures, sest see on inimlik. Teiseks tähtsaks punktiks on teadmised mille alusel saame õpetada, tänapäeval on see peaaegu võrdsustatud haridust tõendava diplomiga ehk kõrgkooli diplomiga. Seda ei saa võtta kui absoluutset tõde. Töötan ise ka pregu lasteaias õpetajana, omamata erialast haridust. Leian, et minust on ka ebakompetentsemaid lateaia õpetajaid. Kindalsti tuleb väärtustada erialast haridust aga kindasti peab hindama ka reaalset kompetentsust vastavale töökohale. Tulen tagasi veelkord kutsumuse juurde, olla õpetaja. Kuidas inimene peaks ennast ise hindama? Arvan, et noortelt ei saa eeldada loomulikku austust enada vastu esimesest silmapilgust. Austus tuleb enda vastu tekitada. Ma arvan, et õpetajana ei tohiks ametis olla ka
kodusest miljööst lasteaia elutegevusele, uutele suhetele eakaaslastega ja täiskasvanutega. Lateaeda minek on elumuutus, mis vajab nii lapselt kui täiskasvanult põhjalikke ettevalmistusi. See ei tohi olla juhuslik, vaid pikemat aega kestev tegevusprogramm. Väike inimene väärib seda, et teda lasteaeda minekuks põhjalikult ette valmistatakse, lähtudes tema vajadustest ja oskustest. Kohanemise edukus sõltub enamalt jaolt kodusest ettevalmistusest. Tähtis on kodu ja lasteaia koostöö. Lateaia ja kodu lähenemine teineteisele tähendab seda, et koolieelse kasvatuse tulevik kuulub lapsele ja perekeskusele. Lapsevanem tavaliselt muretseb,kui jätab lapse esialgu võõraste inimeste hoole alla. Hinges on kartus, kuidas laps lepib, kas ta ssab hakkama äkki nutab jne.. Kohanemist raskendab kindlasti ka vanemate kriitiline suhtumine lasteaia toimuva suhtes. Kui vanematel on kindel kavatsus laps lasteaeda panna, tuleb neil endal lasteaia suhtes positiivselt häälestada.
annaabi.ee 
