Uuem jõulukombestik 1950.–1980. aastail nimetati jõuluvana seoses jõulupühade keelamisega näärivanaks. Tähistada tohiks vaid uue aasta vastuvõttu – 1. jaanuari ja sedagi vaid nääride nime all. Koolides ja teistes asutustes ei tohtinud nääripuud korraldada enne jõulupühade möödumist, küll võis seda teha veel pärast kolmekuningapäeva. Näärivana osatähtsus suurenes. Tema tavakohane rõivas oli punane valge äärisega mantel ja rummumüts. Lastepidudel tegutsesid päkapikkudeks ja loomadeks maskeeritud tegelased. Nii levisid uusaastakarnevali elemendid. Vanadest tavanditest tuli üle näärisoku tegemise komme. Erinevalt vanadest traditsioonidest ei olnud soku kostitamine enam oluline. Jõule lubati pühitseda jälle 1980. aastatel, kui ideoloogiline surutis taandus. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on esimene ja teine jõulupüha (25. ja 26. detsember) riigipühad ja puhkepäevad, alates 2005. aastast ka jõululaupäev
Kui mängude nuputamisel ideed otsa lõppevad, võiks alati nõu küsida natuke vanematelt lastelt, kellel on väiksemate laste mängude tarbeks alati häid mõtteid. Paide neiu Triin Väin aitab vahel lastele sünnipäevi korraldada ja teab, et ilma korraliku mänguta ei suju ükski pidu. Tema soovitab ka sünnipäeval alustada tutvumismänguga, et kõik üksteise nime teada saaksid ja üksteisega paremini harjuksid. «Juhul, kui on rohkem ruumi, tuleks lastepidudel kõigepealt mängida liikumismänge ja hiljem vaiksemaid mänge,» selgitab ta. Head mängud on aardejaht, kus vihjete järgi peidetud esemeid otsida, või limbo, kus tuleb kukkumata üha madalama paela alt läbi vingerdada seda puutumata. 102
annaabi.ee 
