tähenduseks ka ühiskonnakriitiliste arvamuste avaldamist, et rahvas teaks oma vigu ja parandaks need, ning minevikusündmuste meenutamist erinevatest seisukohtadest lähtuvalt, et me kaks korda samasse "auku" ei kukuks. Ma pole küll kindel, kas Hando Runnel selles luuletuses minu arvamust jagab, kuid teravaid torkeid inimeste südametunnistuse pihta on ta teinud mõnes oma teises luuletuses kindlasti teadlikult. Kõige vastumeelsem on mulle lugeda tema varem lasteluuletuseks peetus "Keldrikakandit", sest seal kajastuvad lisaks olukorrale kunagises NSV Liidus ka seigad, mis on valusad patriotistlikule eneseuhkusele. Eestlastele, "keldrikakanditele" pole seal armu antud ja neid kodumaale truudeks peetud . Runnel kritiseerib eestlase leplikkust tolleaegse riigikorraga - "kõik, mis kehtib keldri õhus / kehtib ka ta peas ja kõhus", ja eestlaste piiratust - "pole keldrist väljas käinud, / pole välisilma näinud". Uskudes kõike, mida
Abielus kirjanik Katre Ligiga, kuus last. Loomingust Luulekogud "Maa lapsed" (1965) ja "Laulud tüdrukuga" (1967) on positiivsed - rahvalik stiil, maa- ja külaelu poetiseerimine. Kogudes "Avalikud laulud" (1970) ja "Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks" (1972) varasem rõõmsameelus kadus. Sisse tuli kirjanikule iseloomulik isamaalisus ja mure eesti rahva saatuse pärast. ,,Lauluraamatus" ilmus luuletus ,,Keldrikakand", mida Nõukogude ajal peeti lasteluuletuseks. "Mõru ning mööduja" (1976) on samuti ühiskonnakriitiline ja sünge luulekogu. Valikkogu "Kodu-käija" (1978). Kogu "Punaste õhtute purpur" (1982) ei lubatud ajakirjanduses käsitleda. Võitlev hoiak süvenes, rahvuslikud ja kurvad meeleolud. Põhikohal on murelik ja traagiline isamaaluule. Kogu sisaldab kümneosalise luuletsükli ,,Ilus maa", sellest pärinebki luuletus ,,Maa tuleb täita lastega".
annaabi.ee 
