NEUTRAALSED OMA-JA LAENSÕNAD ELU, ILU, JÕGI, KALA, NIMI, VESI, EMA, ISA, KÄSI, KÕHT, HIRM, ARVAMA, LUSIKAS, VIHJAMA, LIHVIMA, KOKK, KOOL, PORGAND, TUBLI, KEHV, KULD Käima- kõndima, astuma, sammuma rääkima pajatama, juttu tegema, seletama, vadistama Eesti keele kt PTK 10 SÜNONÜÜM sarnase tähendusega ANTONÜÜM vastandsõna HOMONÜÜB tähendus erinev, kirjapilt sama (kurk-kurk) OMASÕNA pärinebki ürgsest eesti keelest (meri, käsi, kivi) LAENSÕNA teisest keelest laenatud, kuid täielikult kohanenud (aken - okno, kopikas, vahvel) VÕÕRSÕNA pole kohanenud nagu laensõna, säilinud võõrsõna tunnused VÕÕRSÕNA tunnused: nõrk klusiil sõna alguses (beebi), võõrtähtede esimesel silbil (F,C,S,Z jne) või siis rõhk esimesel silbil (matemaatika, akvaarium) TSITAATSÕNA sõna kirjutatakse võõrapäraselt, kuid märgitakse ära (trükitud tekstis kaldkiri/kursiiv, käsitsi laineline joon all) (spam, beach) PTK 11 * grammatilised andmed: hääldus, rekts...
hinnangulaengut nad kannavad. Sellel teljel asuvad deminutiivid ja augmentatiivid. 1. Deminutiiv ehk vähendussõna on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna. Eesti keeles on selleks harilikult ke- võikene-tuletis, nt lonksuke(ne) vrd lonks, hiireke(ne) vrd hiir, tütreke(ne) vrd tütar, Jaanike(ne) vrd Jaan. Rohkesti on ka u-deminutiive:poisu, poju, Jaanu (< Jaan), Riku (< Richard), kutsu, notsu, lastekeelsed kätu, kroku, lutu, potu, kõtu, punnu. Seejuures lisab hellust veel palatalisatsioon. 2. Augmentatiiv ehk suurendussõna on eelmise vastandina suurendava tähendusega sõna (omaduse määr on üle keskmise). Iseloomulikke eesti augmentatiiviliiteid on -kas: jumikas, jurakas, jõmakas, kolakas, kõmakas, käntsakas, pirakas. Augmentatiivsust on juba tuletustüves, liide toonitab seda veelgi. 3. Humoorika hinnangu annavad ümbritsevale elule naljatlevad sõnad,
annaabi.ee 
