(Soonets, 1997: 92) Nii on väärkohtlemine laiem mõiste kui vägivald, sest näiteks lapse ülehooldamist ei saa tõlgendada kui otsest vägivallategu. Sel puhul vanem või hooldaja liialdab kontrolli hoidmisega lapse tegevuse üle, mis toob kaasa lapse ilmajätmise tema eale vastavast iseseisvast tegutsemisvabadusest ning millega seatakse ohtu lapse isiksuse ja sotsiaalse kompetentsuse eakohane areng (Soonets jt 1997, 105). Ülikaitstuse definitsiooni osas ei ole paraku maailma lastekaitsespetsialistid ja teoreetikud jõudnud veel üksmeelele. Ka hooletussejätmine (füüsiline, emotsionaalne, tervislik, hariduslik) on pigem väärkohtlemise liik, mille puhul laps asetatakse psüühilise või füüsilise ebamugavuse seisundisse, sest tema esmased vajadused jäetakse vanema(te) poolt rahuldamata. Last emotsionaalselt hooletusse jättev vanem on tundekülm ja ükskõikne kõiges lapsega seonduvas. Näiteks avaldub lapse emotsionaalne hooletusse jätmine järgmiselt:
kohe, sõltumata kaitset vajava lapse piirkondlikust või muust kuuluvusest. Seega korratakse perekonnaseaduses sätestatud lapse heaolu ohustamisest teavitamise kohustust (Lastekaitse seaduse… 2012b). Samas ei määrata, mis juhtub, kui abivajavast lapsest ei teatata ning ei ole selge, kuidas teavitamisele reageeritakse ning kes selle üle järelevalvet teostab. Vastutuse jaotus erinevate spetsialistide vahel ei ole piisavalt selge (Sotsiaalministeerium 2005). Selles osas on muret tundnud ka lastekaitsespetsialistid, kelle hinnangul puudub selgus, mida lastekaitsetöötaja peab tegema, kui temani jõuab info abivajavast lapsest. On küll tehtud eraldi kokkuleppeid ja strateegiaid, kuidas nimetatud olukordades käituda, kuid tegelikkuses on probleemiks juhiste olemasolu väärkoheldud lapsest teavitamise ja tema abistamise kohta nii asutusesiseselt, kohaliku omavalitsuse kui ka riiklikul tasandil. Näiteks loetleb kehtiv LKS küll mitmesugused asutused, kuhu tuleb teatada, kui on selgunud lapse
annaabi.ee 
