sama teenust, kuid oluliselt suurema igakuise summa eest, selle jaoks puuduvad aga paljudel ressursid. Kuidas on aga lastehoiupoliitikaga teistes riikides, kas ja mil määral on lastehoidude valitsemine reguleeritud, millisest vanusest tagatakse kohad, kuidas neid kohti jagatakse, millisel määral on siia kaasatud eratoimijad ning kuidas on üldiselt lastehoiusüsteem korraldatud? Esmalt vaatleme seda, kuidas on lastehoiusüsteem üldiselt erinevates riikides korraldatud. Kuigi lastehoiupoliitika on muutunud viimase kümne aasta jooksul OECD riikides populaarseks, näitavad tegelikud arengud suuri riikidevahelisi erinevusi. Riigid nagu Rootsi ja Taani kulutavad kaks protsenti SKP-st, selleks et pakkuda kõikidele eelkooliealistele lastele lastehoiu teenust. Skaala teises otsas on aga Lõuna-Euroopa, kus vaid kümnel protsendil sellest vanuserühmast on juurdepääs ametlikule päevahoiule (Bonoli, Reber 2010). Põhjamaad ja ka Prantsusmaa on investeerinud
varasem ja kvaliteetsem “sekkumine”, seda haritum tuleviku töötajaskond. Care- uued sotsiaalsed risikid- vajadus ühildada töö- ja pereelu: Uute sotsiaalsete riskidena tuntakse sotsiaalpoliitikas eelkõige neid riske, mis on seotud selliste sotsiaalsete rühmadega, millega klassikaline (mees-leivateenija) sotsiaalpoliitika (pension, töötus, haigushüvitised) ei tegele ja mis on tekkinud seoses elukorralduse muudatustega- pere- ja tööelu ühildamine, lastehoiupoliitika, üksikvanemad, puudega inimesed, elukestev õpe jms. 14 Esping-Anderseni ideaalne peremudel: Tööhõive kui lastesaamise eeldus, st hea perepoliitika peab soodustama töötamist. Ideaalne mudel komplekt mõõdukast ja hästi tasustatud puhkusest (1 a) ja kättesaadavast ja kõrge kvaliteedilisest lastehoiuteenusest, vastasel juhul ja/või poolik lahendus
annaabi.ee 
