Seetõttu ei saagi nendest riikidest rääkida kui ühest suurest Vana-Idamaast. Üldiselt saab tuua Vana Idamaade tunnusjoonteks maaeraomandi puudumise, omandi kogukondlike vormide säilimise ning kunginga despootliku võimu. . (Struve ,,Vana- Idamaade ajalugu" 1949: 6, 8) Vana-Idamaade kasvatuskultuuri ajaloost Nii nagu teisteski iidsetes kultuurides, nii sai ka Vana-Idamaal riigieelsel ajal lapsest sündides sugukonna lastegrupi liige ning tema kasvatamine oli suuresti ühiskondlik. Lastegrupp oli kõige tihedamalt seotud sugukonna naiste grupiga, kuni nad jõudsid ikka kus neil tuli läbida initsiatsiooniriitus, mille läbinud tütarlapsed liitusid naiste ning noormehed meeste gruppidega ning selleks ajaks olidki nad omandanud kõik eluks vajalikud teadmised ja töövõtted. Töövõtteid õpetati lapsele perekonnas, kus ema näitas tütrele ja isa pojale, kuidas tuleb käituda, töötada, jahti pidada või
seadusi). Sõnamaagiat tunti ja kardeti. Sõnadega ümberkäimist õpetati maast madalast ka lastelegi. Muinasrahvastel oli tuntud väga tugeva väega sõna-loits, mis distsiplineeris. Väga kaugele minevikku ulatub nime pühaks pidamine. Nime arvati olevat isiklik ja seepärast kõige tugevam loits. Oluline õppimise vorm pidi olema ka mälu treenimine. Sel perioodil anti kogu sugukonna tarkus edasi suuliselt. Midagi ei tohtinud lisada ja ära unustada. Sündides sai lapsest sugukonna lastegrupi liige ja tema kasvatamine oli suuresti ühiskondlik. Töövõtteid õpetati lapsele perekonnas. Isa-ema olid huvitatud, et nende lapsed oleksid terved ning suudaksid võimalikult hästi omandada sugukonna liikmele kohase mõtlemise ja käitumise. Toimus looduslik valik: ellu jäid vaid kõige tugevamad ja tervemad lapsed. Eluiga oli lühike, õppida tuli kiiresti ja suuri vigu ei tohtinud teha. Lastelt ei nõutud mitte ainult sõnakuulelikkust, vaid nõuti ka vanemate austamist. Isa tuli
annaabi.ee 
