tuntud teosed. Samas olid need lood omavahel segatud järskude üleminekutega, nii et etendus oli väga hoogne ning energiline. Ma käisin vaatamas seda lavastust, kuna see oli koolisisene üritus, kust terve meie klass osa võttis, kuid lisaks sellele ma tundsin ka ise huvi sellise bändi vastu, sest ma pole varem kunagi vaatamas käinud ühegi brassansambli esitust ning minu jaoks oli see midagi uut. Alguses mulle jäi tunne, et ma vaatan lasteetendust, kuid sügavamalt vaadeldes jättis see mulle siiski positiivse mulje, kuna see oli väga värvikas. Etenduses oli palju meeleolu muutust, üks hetk oli etendus väga kentsakas, teine hetk hoopis vägagi tundeküllane. Minul endal tekkis väga palju erinevaid meeleolusid seda etendust kuulates , üks hetk oli tunne nagu oleks tsirkuses, järgmine hetk aga tunne nagu oleks mõnes filmis, kus Metsikus Läänes mõni kauboi päikeseloojangul tühjusesse ratsutab.
Koolist koju tulles kiikas ta sageli akendest sisse ja jälgis salaja inimeste askeldamist. Nii mõnigi Reegi lavakuju kandis argielus nähtud prototüübi tunnusjooni, mälestused väiksena nähtust ja kogetust andsid hiljem toitu näitleja fantaasiale. Salme Reegi vanemad olid teatrihuvilised. Salme ise käis esimest korda Endla teatris 1913. aasta jõulude paiku. Kui Salme oli üheksa-aastane, viis ta isa teda Tallinna Draamateatrisse lasteetendust vaatama. Lapsepõlvest on Reegil meeles lisaks teatris käimisele ka kontserdid Pärnu ranna kõlakojas, mida terve perega kuulamas käidi. Ema ja isa austav suhtumine muusikasse ja teatrisse kujundas Salmes juba ette arusaama, et teater pole ainult mäng, vaid tõsine ja pidev õppimist nõudev töö. Esimene kool oli Pärnu algkool, kus Salme Reek õppis kaks aastat. Kui vanemad Tallinna elama asusid, õppis ta 1918/1919. õppeaasta ühes Saksa erakoolis. Seejärel pöördus perekond tagasi
annaabi.ee 
