Nõukogude Liidus taheti näidata, et tööprobleemi ei ole. Isegi joodikud ja muidu logardid sunniti tööle, et oma elatist välja teenida. Kolhoosid ja sohhoosid ja vabrikud vajasid alati töökäsi. Tasu selles laiaulatuslikus plaanimajanduses oli valdkonniti väga erinev. Rohkem teenisid töölised ja spetsialistid suurmajandites. Erinevalt tänapäevast, said loomakasvatajad oma pikkade päevade eest paremini tasustatud. Märgatavalt väiksem palk oli lasteaednikel, õpetajatel, sekretäridel, raamatupidajatel. See palk võimaldas siiski ära elada. Selle aja probleemiks ei olnud elukallidus, vaid kaupade puudumine poes. Näiteks, kui tahtsid osta mööblit, tuli end kaupluses esmalt nimekirja panna ja siis võis oodata kahest nädalast kahe aastani. Igal pool lugesid tutvused. Kõige kurioosem oli lugu telefoniliinide paigaldamisega. Seal olid küll järjekorrad aastatepikkused. Tihti ei arvestatud isegi sellega, et kodus oli invaliid.
lastest vasakukäelised ning kui üks vanematest on vasaku- ja teine paremakäeline, esineb vasakukäelisust ligikaudu 19%. (Tammemägi, 2008) Ligi 10% inimestest on vasakukäelised, 30% aga mõlemakäelised (Bogens, 2015). Maailmas pole leitud populatsiooni, kus vasakukäelisi elaks rohkem kui 30% (Tarkade Klubi, 2009). 5 1.2 Lapse käelisuse tuvastamine Käelisuse kujunemisel on kõige olulisem roll vanematel ja lasteaednikel. Sageli antakse lapsele pliiats ja öeldakse, et võta õigesse kätte, laskmata lapsel otsustada. Lapse arengut soodustab sünnipärase käelisuse säilitamine. (Rosin, Saaremaa Ühisgümnaasium, 2015) Lapse käelisust saab tuvastada erinevate vaatluste, mängude ja testide abil. 1.2.1 Vaba vaatluse meetod Lihtsaid käelisuse teste võivad läbi viia lasteaiakasvatajad ja hooldajad. Selgitust annavad vaatlused kumba kätte võtab laps pliiatsi, pulga
annaabi.ee 
