Don Quijote surma kirjeldab Cervantes lühidalt ja kiiresti mõne lausega - otsekui siingi pannes jutustusliku vormi jäägitult teenima elu enda olemust. Tabavalt on näidanud argentiina kirjanik Jorge Luis Borges, et "Don Quijote" lõpupeatükis Cervantes eemaldub oma tegelaste kõrvalt, jätab lugeja üksi sureva don Quijotega, paneb teda füüsiliselt tundma inimelu piire, surma lohutut üksildust. Ta näitab ka, et vaevalt omandanuks teose traagika metafüüsilist mõõdet, lasknuks Cervantes don Quijotel surra hulluna, meist n.ö. eemalolevana. Don Quijote tuleb mõistusele, ühineb viivuks meie "normaalse" maailmaga, läheneb meile, ja kohe sealsamas laseb Cervantes tal surra, meist lõplikult kaugeneda. Võib mõelda ka teatavale situatsioonisarnasusele Calderóni paarkümmend aastat hilisema draamaga "Elu on unenägu": kuna don Quijote mõistuseletulek langeb ajaliselt kokku tema surmaga, siis võiks ratsionaalne analüüs
kiiresti mõne lausega - otsekui siingi pannes jutustusliku vormi jäägitult teenima elu enda olemust. Tabavalt on näidanud argentiina kirjanik Jorge Luis Borges, et "Don Quijote" lõpupeatükis Cervantes eemaldub oma tegelaste kõrvalt, jätab lugeja üksi sureva don Quijotega, paneb teda füüsiliselt tundma inimelu piire, surma lohutut üksildust. 20 Ta näitab ka, et vaevalt omandanuks teose traagika metafüüsilist mõõdet, lasknuks Cervantes don Quijotel surra hulluna, meist n.ö. eemalolevana. Don Quijote tuleb mõistusele, ühineb viivuks meie "normaalse" maailmaga, läheneb meile, ja kohe sealsamas laseb Cervantes tal surra, meist lõplikult kaugeneda. Võib mõelda ka teatavale situatsioonisarnasusele Calderóni paarkümmend aastat hilisema draamaga "Elu on unenägu": kuna don Quijote mõistuseletulek langeb ajaliselt kokku tema surmaga, siis võiks