kaitsma klassi uus õpilane Kaspar. Kasparit ja Joosepit kiusavad Anders ja teised kamba liikmed. Ühel päeval lähevad nad aga liiga liiale ja käsevad Kasparil Joonaselt suhu võtta, järgmisel päeval tulevad Joosep ja Kaspar kooli relvadega ja tulistavad neid kes neid kiusasid. Pärast tulisamist pidid nad ennast koos maha laskma, aga Kaspar ei lasknudki ennast maha. Joosep sai relvad kodust isa relvakapist. Kaspari isa on surnud ja ta kolis Antslast Tallinnasse vanaema juurde. Kaspar oli nende klassi ainuke positiivne tegelane minu meelest. Ta hakkas Joosepit kaitsma sellest ajast kui Thea küsis talt, et kas ta on värdjas siis kui poisid hoidsid riietusruumi ust kinni. Ta tundis Joosepile kaasa ja kaitses teda. Ma arvan, et kõik nende klassist olid
Tegelikult teame me, et püramiididel oli oma praktiline roll kuninga ja tema alamate silmis. Kuningat peeti jumalikuks, kes omas võimu nende üle ja tema lahkumise järel siit ilmast tõuseb ta jumalate juurde, kust on ta tulnud. Taevani kõrguvad püramiidid ilmselt aitavad tal seda teha. Igal juhul nad säilitavad tema püha keha, et ta ei kõduneks. Egiptlased uskusid, et keha tuleb säilitada, et hing elaks edasi surmajärgselt. Seepärast nad ei lasknudki kehal mädaneda, kasutades keerukat palsameerimist ja riideribade sisse mässimist. Püramiid olid kuninga muumiale, ja tema keha viidi selle kivimäe keskele ja pandi kivist kirstu. Igale poole hauakambri lähiümbrusesse kirjutati loitse ja nõiasõnu kuningale aitamaks teda teekonnal teise ilma. Need vanimad reliikviad inimarhitektuurist, mis näitavad uskumuste rolli kunstiajaloos, ei ole ainukesed. Egiptlased uskusid, et keha säilitamisest ei aita. Kui säilitati
mainitud tava, et leiba ei panda kunagi selili. Põhjendusi teati tuua mitmeid: ,,siis pidavat lahkuma sõbrad ja raha", ,,see viib jõukuse majast", ,,leiba ei tohi selili panna, muidu paneb leib sinu selili". Maha kukkunud leivatykk tuleb kähku yles võtta, puhtaks pyhkida, paluda vabandust ning/või sellele suud anda. See on samuti väga levinud tava, mida järgivad pea kõik, keda kysitlesin. ,,See oli kyll range, et leivaga ei mängita. Me ei ole lasknudki leival maha kukkuda." ,,Mahakukkunud leivale suud andma õpetati mind nii ammu, et enam ei mäletagi ja eks seda olen ka oma lastele edasi andnud." Kui leivatykk juhtus maha kukkuma, siis vanaisa ytles "Võta yles ja anna suud...". ,,Leeväpalalõ andas suud, ku maaha satas." Leiva lahtilõigatud ots ehk leiva nägu ei tohi jääda ukse või akna poole leivaõnn ehk pere jõukus võib nõnda kodust välja minna. ,,Leib peab alati näuga syöjate puole olema".
Teda seletas peremees, kes lasteta lesk oli, Risti talu pärijaks ja saatis ta suurte kmgitustega vihase komtuuri juurde oma pärarfduse pärast armu paluma. Ordu seaduste järgi ei tohtinud komtuur küll kedagi naisterahvast enese ligi sallida, ei omaenese emale ega õelegi suud anda; aga keegi ei võinud teda keelata ilusa näoga vaeslapse palveid kuulata ja ennast neiu pisarate läbi liigutada lasta. Komtuuri liigutus oli nii suur, et ta 133 neidu enam tagasi ei lasknudki minna ja Risti talu rahvale tegemata patud andeks andis. Ilus Krõõt elas pool aastat lossis, tuli siis ühel päeval jälle Risti talusse tagasi ja sai komtuuri armuliku soovi järgi peremehe naiseks. Juba kolm kuud pärast pulmi tõi ta kaksikud ilmale, ühe poja ja ühe tütre. Et see nii kähku sündis, on ime, aga veel imelikum on see, et peremees ega perenaine selte ime pärast mitte sõnagi ei raisanud. Mõlemad näisid täiesti rahul olevat
kogemata lusika taskusse. Nii see peab olema, sest testamenti pole taskus. Lähen vaatan, ja kui testament on seal, kus see mul käes oli, siis 458 tean, et ma seda taskusse ei pannud, ja sellest näeb, et ma jätsin testamendi sinna ja võtsin lusika ja ...» «Oh helde taevas küll! Jäta mu hing rahule! Tehke, et kaote kõik! Ja et mu ligi ei tule, enne kui ma oma meelerahu tagasi saan.» Oleks ta seda sosinal öelnud, ma oleksin seda siiski kuulnud; poleks teda lõpuni rääkida lasknudki, oleksin sõnakuulelikult kadunud, isegi kui mul enam hinge sees poleks olnud. Kui me läbi elutoa läksime, võttis vana-isand oma kübara; sindlinael kukkus põrandale; ta võttis selle põrandalt, pani sõnalausumata kaminasimsile ja läks välja. Tom nägi seda, talle tuli lusikas meelde ja ta ütles: «Noh, temaga ei maksa asju saata, teda ei või uskuda. Aga ta tegi meile siiski head, ilma et tal sellest aimugi oleks olnud, seepärast läheme ja teeme talle ka head tema teadmata: topime
annaabi.ee 
