Hiliskeskajal võis suure laskejõuga ammu nool või algelise püssi kuul kõige tugevamastki raudrüüst läbi tungida. Selle tulemusena võis mõnenädalase väljaõppega sõdur võimsat rüütlit lüüa. Keskajal olid ka püssid, näiteks tahtlukuga arkebuus, mis valmistati 15. sajandi lõpul Pilt 2.5 Tahtlukuga arkebuus Pilt 2.6 Keskaja amb Pilt 2.7 Keskaja vibu Laskerelvadeks olid ka erinevad hetimismasinad, nagu näiteks mangon ja blida. Need heitmismasinad töötasid keerdpingestatud köite või kõõluste jõul. Nad võisid heita kivi kuni 200 meetri kaugusele. Mangon polnud nii võimas kui blida, kuid seda oli kerge ehitada ja manööverdada. Mangoni ees oli piiramis kilp, see kaitses mangoni laadijaid ja juhtijaid vastase noolte eest. Suuremaid kive heitsid blidad, mis kasutasid vastukaalu ja pikki lingudega heitekange
talle kaitserüü selga ja kontrollis relvade korrasolekut. 18-21 aastane noormees , kes oli hoolikalt treeninud ja tõestanud oma isandale relvakäsitlusoskust löödi rüütliks. Raamatutarkust ei peetud oluliseks. Aadli väärtuskoodeks aadliku puhul hinnati jäägitut ustavust, julgust, ausust, sõnapidamist, galantsust, Peatükk 19 Relvastuse liigitus: jagunes ründe- ja kaitserelvastuseks (kaitserüü, kiiver ja kilp). Ründerelvad jagunesid lähivõitlusrelvadeks ja laskerelvadeks. Esimesed tulirelvad tulid kasutusele 14.sajandil algul, esialgu meenutasid need kolbi või vaasi ja neist üritati nooli lasta. Hiljem tulid kasutusele suurtükid ja püssid, Rüütlivägi ehk raskeratsavägi koosnes feodaalidest, kellel oli piisav sissetulek, et muretseda endale korralik sõjavarustus. Rüütlite ründevarustus pikk torkeoda, möök, pistoda (15.saj lisandusid sõjavasar, - kirves ja -nui). Rüütlite kaitsevarustus kilp, kiiver, kaitserüü ja hea sõjaratsu.
annaabi.ee 
