Just nagu sa ei usalda oma väljvalitut ning juba aimad, et teil tuleb kunagi lahutada. Kuidagi ebaloomulik tundub see mulle, aga äkki sellepärast, et ma ise veel pole sellega kokku puutunud. Laste saamine on võimalik nii abielusiseselt kui ka -väliselt. Aga minu arvates on ikkagi kenam, kui laps sünnib perekonda, kus on ema ja isa ning nad omavad üksteise suhtes kindlaid kohustusi. Naised arvavad, et kui nad abielluvad on nad endale ja lasele tulevikku kindlustanud. Paraku see nii ei ole. Kui inimene tahab minna siis ta ka läheb. Ei hoia teda, ei abielu ega lapsed. Sama asi, kuid vastupidi on kooseluga. Kui inimene tahab sinuga olla, siis ta ka on ning juriidilist kinnitust ta selleks ei vaja. Kooselul on tähtis roll varem abielus olnud inimeste elus. Nad on juba abielus olnud, kogenud kõigi positiivseid ning negatiivseid külgi ning lahku läinud. Nad on kaotanud
või neid jäljendades. Sellised ülesanded pakuvad lapsele huvi ja pinget, esitades talle väljakutse, kuid on samas tema õppimisvõime piirides. Nii kasutatakse ära lapse loomulik õppimisvõime ja luuakse parimad eeldused tema arenguks. Antud teema seondub otseselt minu praktilise tegevusega koolisüsteemis õpetajana ja varasemas pikaajalises töös haldusjuhina. Puutun nõustamise ja konsulteerimisega kokku igapäevaselt, kas siis lasele, lastevanematele kolleegidele või küsjatele nõu jagamisega oma rikkalike kogemuste ja teadmiste piirides ning konstruktiivse tagasiside saamisega, mis aitab mõtteid avardada ja erinevaid olukordi hinnata. Samas olen seda meelt, et kõiki asju ei pea ise teadama ja oluline on omada enda ümber spetsialistide võrku, koolisüsteemis tugiteenuseid, kellega konsulteerides ja mõtteid vahetades on võimalik parimad lahendused probleemidele leida.
suuda selliseid tingimusi ja ootusi täita otsustatakse teda karistada, et ta tekas kellele peab ta kuuletuma ja kuidas oleks õigem asju sooritada. Tänapäeva noored suures segaduses kasutavad pigem mittesekkuvat kasvatust, kehtib kui lapsed on tulnud liiga varakult ja siis jäävad enda kui noore vajadusesd rahuldamatta ning samas ei osata ka õigesti lapsele tähelepanu pöörata õigeid tegevusi leida ning pigem antakse siis lasele õigus ise otsuatada ja teha mida tahab. Vähene tähelepanu on just see, mis mõjutab last oluliselt ja loob ebasoodsa vundamendi tema edaspidiseks eluks. Vähese vaba aja, mille vanemad lapsega veedavad, üritavad nad mitte käitumisnorme kehtestades mööda saata, vaid veeta aega positiivselt ja kvaliteetselt. Lapsele soovitakse pakkuda parimat. Kindlasti on selles osa süümepiinal, et puhkusevabal ajal pole nii palju aega suhelda
annaabi.ee 
