Tõepoolest oli ka meie kodus nii, et ema ostis mulle riideid ja raamatuid ja lubas mul kinno minna, kuid ise käis samade neli aastat vanade pükstega, et raha kokku hoida. Aga ma õppisin tema suhtumise käigus seda ohverdust hindama. Seda suurt ohverdust, mille iga vanem oma lapse heaks teeb ja mida lapsed tegelikult ei taha, et vanemad teeksid. Mina nutsin ja tundsin end nii süüdi, kuid teadsin koguaeg, et teen selle tulevikus tasa. Samas aga on mul onu, kes teenib rohkem ja laristab sada korda rohkem. Iga kord kui ma suu lahti tegin, siis sain kindla summa raha pihku ja pidin minema ning midagi sellega kohe tegema. Asi ei olnud ka selles, et armastuse asemel ta raha oleks jaganud-ei. Ta ülistas ja ,,kummardas" mind ning tegi omastarust kõik, et ma rahul ja õnnelik oleksin. Justkui isa Goriot´. Ja ma hindasin seda VAID tänu sellele, et ma kodus ema käitumise pealt õigeid põhimõtteid nägin ning aru sain, et selline raha jagamine mulle hea pole.
Teistlaadi novellid on sarjast Lambavarga Näpsi lorijutte. Lorijutt on rahvapärane termin, see tähendab, et sisu ei vasta täpselt tõsidusele, sisaldab väljamõeldist, luiskamist, et asja huvitavamaks teha.(Palgi, 2011, lk398.) Eelmistest eristab neid lugusid seega humoorikas fantastilisus. Küll ajab Näps end seaduseesindajaks valetades tülikad mustlased külast välja, korvitegija Siim leiab oma kodu ukse eest maa sisse kaevatud rahapaja, Piibumeister laristab segamatult nõidadest naise ja ämma raha maha ning valerahategija Ado pääseb juhusliku õnnetuse kaudu kriminaalkaristusest. Neis juttudes on kõigis omajagu muinasjutulisust kuid mitte üleliia ebareaalset. Kui ülejäänud novellides on sellised keskpärased ja veidi heitlikud tegelased pigem hädas ning õnnetu eluga, siis lorijuttudes käib samasuguste meestega alatasa õnn kaasas ning soosib nende riukaid.
annaabi.ee 
