LAPSULIBLIKAS Lapsulibliaks on üks Eesti kõige tavalisem liblikas. Lapsuliblikas on metsaliik, aga teda võib kohata ka linnades. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekaskollased.
Paju Paju on paljude putukate toitja. Varakevadel märkame neid, kes urbadel end nektariga kosutavad, hiljem tuleb hoopis teist laadi seltskond: pungaõgijad, lehenärijad ja -rullijad, pahkade kasvatajad, okste õõnestajad ja tüves uuristajad. Paju nektaririkkad õied pakuvad esimest kosutust talveunest toibunud ja veel uimastele putukatele. Päeval käivad pajuurbadel kollased lapsuliblikad, kirjud koerliblikad ja teised valmikuna talvitunud päevaliblikad, aga ka kiletiivaliste hulka kuuluvad kimalased, erakmesilased ja teised nektaritoidulised putukad. Öösiti võib pajuõitelt leida hämarikuliblikaid, kes pimeduse saabudes lendavad pajudele toituma. Varakevadistel õhtutel langeb õhutemperatuur pärast päikese loojumist väga kiiresti. Nii ei jõuagi hämarikuliblikad sageli enne jahenemist pajult lahkuda, jäädes kangestununa pajuurva külge. Seda on
valgekirju. Koiduliblikas talvitub nukuna ja lapsuliblikas valmikuna. Lapsuliblika nukk on roheline, terava otsaga ja sellel on suur punnis „kõht“, koiduliblika nukk on sile, roheline või helepruun valgete külgtriipudega. Nende ainus ühine tunnus on see, et neil on suve jooksul üks põlvkond. Põualiblikad E.Õunapi liblikakogus 18 4.Lapsuliblikas Lapsuliblikas on üks esimestest kevadliblikatest. Sel kevadel lendasid esimesed lapsuliblikad juba 9. märtsil. Kui esimesena kevadel näha teda tähendab see kuldset suve. See arvamus võib pärineda ärkamisaegsete saksa päritolu näitsikute fantaasiast. Lapsuliblikas on Eestis tavaline päevaliblikas. Ta on levinud mitmel pool Euroopas. Lõuna poole on ta levinud kuni Põhja- Aafrikani ja ida pooole Baikali järve ja Mongooliani ning põhjas ulatub kuni Skandinaavia polaarjooneni. Lapsuliblikas elab ainult piirkondades, kus kasvab türnpuu või paakspuu, sest
Ta elab Inglismaal ja Iirimaal, kuid mitte Sotimaal, kus ei kasva talle toiduks sobivaid taimi türnpuud ja paakspuud. Nende otsinguil võib lapsuliblikas pikki maid maha lennata. Levila hõlmab ainult piirkondi, kus kasvab türnpuu või paakspuu, ja ulatub Skandinaavias. Kreetal lapsuliblikas puudub. Mägedes elab kuni 2 km kõrguseni merepinnast. Lapsuliblikas on Eestis tavaline päevaliblikas. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Neid saab kohata ka linnades, kuigi lapsuliblikas on tegelikult metsaliik ja lagedat avamaastikku ei armasta. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Siiski on lapsuliblikas veidi hilisem kui koerliblikas, sest metsaaluse soojendab päike üles veidi hiljem.
annaabi.ee 
