Meelt muudetakse, leitakse paremaid tegutsemismooduseid, muudetakse isegi oma eelistusi, aja ja olude muutudes teisenevad ka huvid. Igaüks peab tunnistama, et tehtud valikud võivad mõnes olukorras kasuks tulla ja mõnes mitte. Et säilitada side reaalsusega, hoolitseda enda õnne ja heaolu eest, tuleb leppida sellega, et meelt muuta on eluterve ja normaalne. Meelt muutes, võivad teised valiku vastu võidelda manipuleerimise abil, mis põhineb jällegi lapsikul uskumusel. " Kui sa oled endale üks kord kohustuse võtnud, ei tohi sa meelt muuta. Kui sa meelt muudad, peab miski olema viltu. Sa pead oma uut valikut põhjendama või tunnistama oma eksimust. Kui sa eksisid, näitasid sa ühtlasi, et oled vastutusvõimetu, sa võid taas eksida ja probleeme tekitada. Seetõttu ei saa sul lasta iseseisvalt otsuseid vastu võtta." Ennastkehtestav inimene aga järgib reeglit, mis ütleb, et meelt muuta on lubatud. 4
Luria, milles ta vaatleb 2 tasandit: sensitiivne intellektuaalne Psühhopatoloogia korral esineb tavaliselt 2 tasandit: hüpohondriline (liialdus, kartus) eufooriline (eitades haigust) B. Karvasarski toob esile järgmised suhtumised oma haigusesse: adekvaatne- harmooniliselt küpsel isikul ratsionaalne- haiguse tajumine, kuid puudub aktiivsus ravi suhtes hüpohondriline- teravdatud haiguse tunnetus, liialdatud mõtlemine, haiguse põhjustest arusaam. Infantiivsel, lapsikul inimesel. paaniline-kõrge ärevus, teravdatud haiguse tunnetus. Ravisse suhtumine kaootiline, vahel eitav. Kõrge nõudlusnivooga inimene. passiivne- haiguse tunde ignoreerimine, ravi ignoreerimine. Skisoidne ja asteeniline inimene. eitav- kõrgenenud mina hinnangu korral. 6.TAJUMISE KVANTITATIIVSED JA KVALITATIIVSED HÄIRED: Tajumise kvantitatiivsed häired analüsaatori ärrituvuslävi on häiritud ja sellest tuleneb tajumise intensiivsuse muutus
tema põlgamiseks mitte kõige vähematki põhjust ei olnud. Hans von Risbiter uskus kindlasti, et teist temasugust meest ilma peal ei ole. Oli tema kord vaevaks võtnud kä.tt ühe neiu järele välja sirutada, siis pidi see kui küps vili tema rüppe langema, muidu oleks kõik maailma asi pahupidi läinud. Tema, Hans von Risbiter -- põlatud kosilane, kaaslaste pilkamise märklaud! Oli see iganes võimalik? Mis selle 390 Agnese arus oli, et ta tema, Hans von Risbiteri vastu nii lapsikul viisil julges vallatu olla? Muud ei võinud see tembutamine ju ometigi olla kui tütarlapse vallatus. Kordagi ei tulnud junkur Hansule seda mõtet pähe, et keegi teine meesterahvas ühegi tütarlapse silmis, liiatigi siis veel uhke Agnese silmis temast võitu võiks saada. Vanale Mönnikhusenile oli sarnane mõte küll tulnud, aga ta tõrjus seda vägisi enesest eemale. Ta ei leidnud tuntud junkrute seast ühtki, kelle peale ta kahtlust oleks võinud heita.
annaabi.ee 
