kõneaineks kujunenud, samuti ka Eestis. Eestis on kultuuritaust, millel uimastikäitumine välja kujuneb, kiiresti muutumas (Kraav 2001:84). Vanemate hõivatus oma muredega ja kooli ainekesksus loovad pinnase mõnuainete proovimiseks ja jatkuvaks kasutamiseks. Ühiskonna kiire muutumine suurendab keskkondlikke riske, seega muutub aina olulisemaks noore enda hoiakute, tervikliku mina-pildi, eneseusalduse ja sotsiaalsete oskuste olemasolu. Noorte hoiakute arenemisel on tähtis roll lapsevanemates ja koolis. Kooli kui kasvatusasutuse rolli suurendamiseks peavad aitama kaasa koolipsühhooloogid, sotsiaalpedagoogid ja inimeseõpetuse tunnid. Uimastite kasutamise vähendamiseks aga peale süstemaatilise töö noorte endiga on vajalik ka lastevanemate kaasahaaramine, nende koolitamine ja nõustamine. Esimeses peatükis räägitakse sõltuvusainete tarvitamisest Eestis. Uimastite kasutamise sagedus tõusis pidevalt 2003 aastani. Allarmeerivaks oli narkootikumide proovimise ja kasutamise
identiteeti. Selleks kasutati reforme nii hariduses kui ka kultuuris. Kuna lastes nähti tuleviku-fasiste, oli riigi haridussüsteem ning noorteorganisatsioonid Mussolini erilise tähelepanu all. Esimene samm hariduse muutmiseks tehti 1923. aastal, kui haridusminister Gentile otsustas, et tehnika- ja humanitaarharidus tuleb lahutada. Tehnikaharidus jäi hooletusse ning põhirõhku pandi heale grammatikaoskusele ning intelligentse eliidi moodustamisele. See tekitas aga lapsevanemates suurt vastuseisu ning sai seetõttu kesta ainult aasta. Aasta- aastalt muutusid fasistlikud vaated koolis järjest tugevamaks. Suurem murre tehti 1936. aastal, kui õpikutest tehti riigi monopol ning heaks kiideti ainult üks ajalooõpiku variant, mis teatas algklassiõpilastele: ,,Duce jälgib igaühte teist." Fasismi ja Mussolini kultus oli nähtav ka teistes õppeainetes. Näiteks üks 3.klassi matemaatikaülesanne nägi välja selline: ,,Kuulsusrikas sõda Aafrikas kestis 7 kuud
annaabi.ee 
