Ta lõpetas aastal 2010 Paide Gümnaasiumi. Aastal 2008 avaldati tema romaan "Jäätunud võõras", mis pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Kirjanduse Tänapäeva noorsooromaani võistlustel esimese- teise koha. 2011. aastal märgiti tema raamat "Liblika lein". Kristiine Kuremaa õpib Tartu Ülikoolis. sisu kokkuvõte Miia on 17. aastane tüdruk. Tal on olemas kõik väärtuslik. Ideaalsed vanemad, ilus kodu, parim sõber. Tema parim sõber on ta klassivend Martin. Nad on juba lapsestsaadik kogu aeg ninapidi koos olnud. Nad lähevad igal hommikul koos kooli, tulevad koos koolist koju ning on ka vabal ajal koos. Koolis läheb Miial suhteliselt hästi. Kui koolivaheaeg saabus pidi Miia minema oma tädi Annika juurde, Soome, sest ta vanemad pidid minema tööreisile Ameerikasse. Miia läks Soome. Nad käisid Annikaga poodides ja olid niisama. Ühel päeval helistati Annikale ning ta tuli nuttes Miia juurde ja ütles, et teel Ameerikasse kukkus lennuk alla ning Miia vanemad hukkusid
Lapsed, kes on emotsioonidelt siiramad ning vastuvõtlikumad, tunnetavad maailma paremini, kui täiskasvanud, kes suruvad paljud oma meeleolud maha. Tihti ei suuda inimene leida iseennastki, seetõttu on tal millegi muu mõistmine raskendatud, eriti sellepärast, et kõik tunnetavad ning mõistavad maailma erinevalt. 59. Mida koopa allegooria sümboliseerib? Koopa allegooria sümboliseerib nii haritust kui harimatust. Inimesed, kes elavad koopas juba lapsestsaadik arvavad, et kogu maailm ongi selline, nagu neile näha. Nad usuvadki ainult nähtavat, varje. Nad on kinni sellises mõtlemises, sest kuna nad on elu aeg ühes keskkonnas, ei oskagi nad muud arvata. Nad on lihtsameelsed ning väheste teadmistega. 60. Kirjeldage inimeste olukorda selles koopas. Mida nad peavad tõelisuseks? Nad on koopas kui vangid, ahelais, on ainult ühe koha peal ning vaatavad enda ette, ahelad ei lase neil liikuda
annaabi.ee 
