dokumentaalsarju näiteks kanal kahes näidatud "Tappev emaarmastus".Kus on salakaameratest näha kuidas emad oma imikuid piinavad kuni nad arstiabi vajavad ilma et keegi teine perekonnast seda teaks.Nii mõnigi ema kes sellise teoga on hakkama saanudon lihtsalt öelnud et ma ei kannatanud ta nuttu välja ja surusin talle padja näo ette kuni laps enam ei nutnud .Kui see aga avalikuks on tulnud siis on see kõigile suur jahmatus et kuidas väliselt nii korralik ema saab olla selline lapsepiinaja. Ja imikutega on veel see et nad ei oska rääkida ja kellegile kurta et neile viga tehakse ja sellest saadakse kohati aru liiga hilja et enam midagi on valesti. Üldiselt on ihunuhtlus üks vanemaid ja kindlasti väga levinud kasvatusmeetod aga kui küsida endalt millised mälestused on sul ihunuhtlusest siis on kindlasti neid kes ütlevad et sain rihma enam ei teinud lollust.Aga kindlasti on ka neid kellel on valusaid kogemusi
väljamõelduse ja aktiviseerib allegoorilise lugemisviisi. ,,Tulnukat" saab lugeda antiutoopiana Orwelli ja Huxley' laadis või kui kosmaarset muinasjuttu täiskasvanuile. Karnevaliseeritud tekstimaailmas viited keskajale pole juhuslikud tegutseb salapärane nooruk, kelle ülimaks ideaaliks on absoluutne harmoonia. Ent just sel põhjusel saab temast totalitaarse riigi andunud teener. Sokeerivas lõpplahenduses näeme Jeesusega kõrvutatud malbet heategijat lapsepiinaja rollis. Ohud, mida kätkeb idee või iidoli fanaatiline teenimine, on üks Vetemaa põhiteemasid. 1960ndate lühiromaanides uurib Vetemaa muutuvalt distantsilt tegude ja nende tõukejõudude komplitseeritud seoseid. Pahatihti teevad tema tegelased kurja otsekui tahtmatult, tööle 3 hakkavad instinktid, sekkub juhus
annaabi.ee 
