ainult seni, kuni Frank oma naisega jälle ära leppis. Johanna aga ei suutnud sellega leppida ja üritas teha enesetappu hüpates alla kõrge maja katuselt. Kuid võibolla oli see vaid tähelepanuks, kui palju ta on võimeline mehe pärast tegema. Igaljuhul veetis ta hullumajas umbes poolteist nädalat. Ta ema käis teda tihti vaatamas ning rääkis tütrele, kuidas ta pojal Raineril läheb. Nimelt siis oli Johannal ka 4-aastane poeg ja lapseisa Robi, kellest naine ei tahtnud midagi kuulda. Siiski teose lõpus, kui olid jõulud tuli isa pojale jõuluvana mängima ja nii jäid nad siiski kokku ja Johanna pidi Franki unustama, kuigi alati lootis et ükskord ta tuleb ja palub vabandust. Haiglas töötas õde Maria, kes hoolitses nii Johanna kui Tanja ja ka teiste eest. Ta mees oli juba ammu aastate eest surnud ning ta oli üsnagi üksi. Ta muretses väga oma tütre Heleni pärast, keda ta võrdles patsiendi Johannaga
näis ütlevat: «See oli tema. Meie seda ei või . . . peame kannatama . . . » Tugev Vahur luusis mõne aja üksipäini mööda metsi, tundis siis igavust, lunastas enesele Lodijärve lossihärra käest hundinahkade eest nägusa neiu naiseks ja naisevenna sulaseks, hellitas naist, laskis sulasel tüki maad põlluks muuta, tegi end kõigi metsaliste hirmuks ja suri raugana, andes oma pojale Tambetile, kes oli ise juba naisemees ja lapseisa, järgmisi õpetusi: «Sa tead, poeg, mina sain priiuse ja maa oma tugeva käsivarre läbi ja hoidsin neid oma käsivarre tugevusega. Sina oled küll ka sirge poiss, aga sul on pikk käel, kitsad õlad ja lahjad puusad. Noort puud maa seest juurida ja metssiga maha virutada sa ei jaksaks. Sul on aga terane pea, vahest teed sina kavalusega, mis mina kangu-sega. Vaata ette, varja kergelt saadud vabadust -- ta on magusam kui mesi, aga ka sulavam kui mesi: enne kui sa märkad, sulab ta su
annaabi.ee 
