19. saj. mahapööratava kraega. Kaelaava äär on kogutud nõelkurdu, ainult õlalappide all on sile riie. Kaelaava kurrud ei ole nii korrapärased kui varrukasuu kurrud, eriti kraega särkidel. Kraed on kahekordsest riidest. Krae alumistesse nurkadesse teha nööpaugud,millest pistetakse läbi punane pael või valgest linasest lõngast keerutatud sõltus. Rinnalõhik kitsalt palistada. Varrukad olid pidulikel pluusidel avarad. Põlva särkidel on varrukapäras kummalgi pool õlakut 2-3 lappvolti. Varrukasuu kurrud ühendati varrukavärvliga, õmmeldes iga üksiku kurru värvli külge. Varruka kinnis jäeti õmblusesse. Värvliotste kinnitamisteks on aasad ja nööbid. Põlva naise särki kaunistavad punase raanutehnikas sissekootud triipudega tikandid: krael, õlalappidel, varrukavärvlitel ja varrukapäras. Tänapäeval tuleb kirjad tikkida kolme kordse punase mulineega ja eelpistes lõngu loendades ning lõimelõngaga kirjalõnga sisse tõmmates
kampsun ERMi kogudes on üks selline Torist pärit kampsun e pihtkuub (ERM 18299). Sarnanedes pikk kuuele, on ka see kampsun pruun villane ja kaarusnöörist ilustustega. Uuemamoelised kampsunid (alates 19. saj keskpaigast) on lühikese liibuva piha ning voltidesse seatud ääreribaga, nn seesidega . Koos nendega levis ka nimetus kampsun. Tori naised kandsid pidevseesilisi kampsuneid s.t. kampsuni külge on kinnitatud eraldi juurdeõmmeldud riba, mis eelnevalt on lappvolti pressitud (lappseesid). Seesiriba on suhteliselt kitsas (valmislaius 3 cm) ja pressitud on ta vastandvoltidesse. Ees on jäetud seesiriba otsad 10 cm laiuselt siledaks. Varrukas on ilma voodrita ja varrukapära (õla juures) kurrutatud; käealune on jäetud siledaks. Varrukasuus olev lõhik on kinnitatud nööbi ja aasaga. Hõlmad on haakidega suletavad. Peakatted tanu Tipilinetäpiline, istub aida harja peal? Tanu (Tori 1889) Teatavasti oli vanasti abielunaisele peakate sunduslik
annaabi.ee 
