Kudumine on nurgakiviks Eesti rahvakultuuris. Paljud esemed traditsioonilistes rahvariietes on kootud: kaasaarvatud kindad, käpikud, jakid, mütsid, sokid ja sukad. Mõned vanimad Euroopa kootud tekstiilid on leitud Eestimaa pinnal. Nende seas palju esemeid, millest enamik on tegelikult nõela-silmusekujulised, näiteks kootud villased labkinda mansetid on leitud 1950 aastal naiste matmispaigas Jõugal Padajõel. Enne kudumise kasutuselevõttu olid käed ja jalad peidetud külma eest lappidesse, mis olid valmistatud linast. Nõelutud labakindad olid loodud spetsiaalse nõelaga. Juba pronksiajal Eesti rahva teadis kuidas neid valmistada, kuid nõelumis tehnika kadus. Üheks nõelumise tehnika kadumise põhjuseks oli kudumise populaarseks saamine, teiseks erinevuseks oli tekstiil ja kudumise lihtsus. Kudumine sai oluliseks osaks Eesti tekstiili käsitöös 18 sajandil. Kinnaste mustreid on edasi antud põlvest põlve. Paljud kindad kooti vanade mustrite järgi. Kooti ka spetsaalseid
Mida madalamal on masina raskuskese, seda stabiilsem sendist või nahast ranitsad (joon. 182). Pisiasjade (varu- ' ta on ja vastupidi. Sellest lähtudes sobivad vähe müügil lambid,, fotofilmid, rõngasse keeratud ajamtrossid jne.) olevad pakiraamid (välja arvatud mõned «Jawadele» too- panipaigaks võib käsutada ka esilaterna keret. Laternasse detavad). Otstarbeka pakiraami valmistamine ei tohiks paigutatavad asjad tuleb eelnevalt mähkida lappidesse, et käia kogenud mootorratturil üle jõu, kui saab veidi treiali vältida müra ja elektrikontaktide lühistamist. Mõned ker- ja keevitaja abi käsutada. Parimaks lahenduseks tuleb gemad asjad saab rihmadega kinnitada ka bensiinipaagile. lugeda Moskva automototuristide klubis konstrueeritud Asjad tuleb pakkida ja paigutada hoolikalt ning läbi- pakiraami, mida kujutab joon. 181
annaabi.ee 
