piimapudeleid, lugeda hambaid,samme ja muhke. Tõsta asju kõrgemale ja kõrgemale, kuni keegi ei mäleta enam nende olemasolu.Päästa tuppalennanud põrnikad,liblikad, mesimumme ja kustukumme halvema saatuse eest ja möödaminnes tunda kaasa pisikesele beebiämblikule, kes on teinud su küpressi otsa peopesasuuruse võrgu ja ootab nüüd kannatlikult, et temast kümme korda suurem kärbes oma karvased jalad just sellele lapikesele toetaks. Töötada igal vabal minutil, et üldse midagi tehtud saaks. Elus olla tähendab liigutada. Tõsta krobelise pinnaga hantleid, üks, kaks, kaheksa, neli korda kakskümmend viis korda, et õigustada tundidepikkust küürutamist läpaka taga, sõrmenukkide krampi kiskudes. Vuhiseda, suhiseda, tuhiseda piimakruuside, püreetasside, lusikate, pudipõllede ja niiskete lappidega mööda korterit, enda järelt ei-
preestrikuub. Õnnetuse tipuks oli vihmaveetoru ots tinast, mis keha raskusele järele andis, ülemdiakon tundis, kuidas see tinatoru aegapidi alla hakkas vajuma. Ta sai aru, et kui ta käed väsimusest nõrkevad, kui kuub lõhki rebeneb, kui tina lõplikult alla kooldub, langeb ka ta ise alla, ja kirjeldamatu hirm asus ta südamesse. Vahel vaatas ta hälbiva pilguga alla poolteise sülla kaugusel olevale kitsale lapikesele, mida moodustasid raidilustuste servad. Ja oma ahastava hinge sügavast põhjast palus ta taevast, et ta oma elu võiks lõpetada sel lapikesel, mille läbimõõt igast_küljest võis paar jalga olla, kestku ta elu seal kas või sada aastat. Kord heitis ta pilgu ka alla platsile, kuristiku põhja; kui ta aga pea üles tõstis, olid tal silmalaud kinni ja juuksed püsti. 2 8 9 Oli midagi kohutavat ses kahe inimese vaikimises. Sellal kui ülemdiakon nii jubedal viisil
haavatud kui ka terved, nii kuninga kui ka kardinali mehed. Athos, Aramis ja d'Artagnan piirasid Bicarat' sisse ja sundisid ta alistuma. Kuigi ta oli üksinda kõigi vastu, pealegi reiest haavatud, siiski tahtis ta edasi võidelda. Ennast istukile ajanud de Jussac hüüdis talle, et ta alistuks. Bicarat oli gaskoonlane nagu d'Artagnangi. Ta tegi end kurdiks ja ainult naeris. Kahe mõõgahoobi pareerimise vaheajal leidis ta aega osutada mõõgateraga lapikesele maale: «Siin,» ütles ta piiblisalmi matkides, «siin sureb Bicarat, ainus nendest, kes on temaga.» «Aga neid on neli sinu vastu. Lõpeta! Ma käsin!» «Kui sa käsid, siis on teine asi,» ütles Bicarat. «Kuna sa oled minu ülemus, siis pean ma sõna kuulma.» Ta hüppas tagasi, murdis mõõga põlve peal pooleks, et see vaenlaste kätte ei satuks, viskas tükid üle kloostri-müüri ja pani käed rinnal risti, ise vilistades kardinalistlikku laulukest.
annaabi.ee 
