See mädasoo. Nad on minu. Mina vastutan nende Ja nemad minu eest. (,,Linnuvoolija", 1970) ,,Selge hetk"(1957) Tuulise laotuse heledaid pilkusid Otsivad silmad mul äkitselt kohtasid Sinised kaugused kutsuvalt vilkusid Valusaid rõõme ja ootavaid ohtusid Meretaguseid imedeimesid Lainetus kandis mu jalgade ette. Siiani nimeta soovide nimesid Tuuleiil kirjutas rohtu ja vette. Kõrgus ja sügavus korraga paotusid, Silmapiir rebenes maa küljest valla. Avatud kaugusest kangana laotusid Rohekad kaldad mu pilkude alla. Rannad... Kui olekski pooled neist randadest Vaht vaid ja udu ja pilvedeahel, 12 Tõmbab mind ometi kätest ja kandadest Terendav neemetipp tundmatul lahel. Lähen ja otsin. Kui vesi on rannata, kui see ka kõik on vaid silmapete, lähen ja otsin ja jaksan ja kannatan ning leian kätte. (Paekivi laul, 2008) ,,Kirsisöömise õpetus" Ära kirsikive söö, See ei ole miski töö. Kirsse söö,
Nykiase vaarema Didost kõnelebki romaan kui “kurvast, ent kaunist inimkehast tõrvikust“18, Nikyase vanaema põlemist kirjeldatakse kui “ereda leegiroosi õitsemist“19. Nykiase naise Dido tulesurm on ainuke, millel on pealtnägija, kes on toimuvast täiesti teadlik; siin on kasutatud rohkem värve, vastandatud on öö tumedust ja tuleõie eredust, lisatud on tules helgatavad laialilennanud ehtekillud: Hämardus. Orus laotusid tumedad varjukangad ja kõrgel mäenõlval, seal, kus lõppes põõsastik ja algasid kaljud ... ... puhkes ere TULEÕIS. Ülalt päralejõudnud valguskiirtes helgatasid trepiastmele laialilennanud ehtekillud.20 Kas pole ilus? Didode surmadest ei jää lugejale tühjustunnet ega leina, sellised surmad ei pane pisaraid valama, lugeja ei kurvasta ka Nikase surma üle “Kartlikus Nikases“. Baturinlik surm on
annaabi.ee 
