Veel hoiad sina minu, mina sinu kätt, kui oleks see me viimne jumalaga jätt." Visnapuu muidu kurblikke luuletusi täiendasid teosed ajast, mil tema armastatud naine Ing veel elas. Autor pühendas talle mitmeid värsiridu. Ing tõi Visnapuu ellu värve ja valgust, justkui oleks mehe maailm enne naise saabumist ilma igasuguste toonideta olnud. Pimeduses tekib uus lootuskiir: ,,Ning öö on kuldne kauge ring, /mis laotusen veerleb vaid. / Päev ainult paistab, paistab maid. / Sind armastan, sind ihkan, Ing!" Lootus kasvab reaalsuseks ja Visnapuu loomingusse lisandub aina rohkem sügavamõttelisi armastusridu, mille kaudu väljendab autor oma tunnete tõelisust Ingile. Õnnelik mees väidab pärast mitmeid armumisi, valusaid lahkuminekuid ning kaotusi, et ,,nii saanud aastaist nende viimne ring sest naine minule, kel nimeks Ing."- ta on lõpetanud oma otsingud, sest leidis endale parima.
Neiljas Kiri See õitsmine mind võtab tappa, üks meri vahutav, üks õite torm. Ma olen jõvvetu, ma olen orb ja õitsmine mind võtab tappa. Kõik korraga, sirel ja toom. Käin kun, pää täis mul õunapuie lund. Sind igatsen, sind ooten ei saa und, tuul mett on täis, sirel ja toom. Ma paindun, murdun kummargille kui roosast õitsemisest raske oks. Ah, miks see jaotus, miks on mind kaks, et paindun, murdun kummargille. Ning öö on kuldne kauge ring, mis laotusen veerleb vaid. Päev ainult paistab, paistab maid. Sind armastan, sind ihkan Ing! Ja õitsmine mind võtab tappa, üks meri üle mu, üks õite torm. Ma olen jõvvetu, ma olen orb, ning õitsmine mind võtab tappa. Viies kiri Oi, imelik päev! oi, imelik öö! Päikene istun on taeva jaspisest telgedelle, otspoolid purpurist koet hakan on tantsitama, lõime kullased vihid vilavad sugadelle. Pilved valgetel süstadel kangaid läin laotama: rohelist lillaga, kollast ja sinist punasega
annaabi.ee 
