heidikute üldnimeks kujuneb "mitte-eestlased". Eestlus on Eesti ja eestlaste identiteeti puudutav mõiste. Poliitikas käsitletakse Eestlust kui ideoloogiat, mis seisneb järgnevas: 1. eesti keele ja rahvuskultuuri säilimise rõhutamine 2. eestluse sümboolika kasutamine (tooted, spordivõistlused) "Inimese ajaloos on olnud ränkraskeid aegu, kuid 20. sajand tundub olevat kõige valusam, vallutamistes võimsam, moraalselt laostunum. Lõp-penud sajand hiilgab sõdade, tapmiste ja vaenulikkusega. Nüüd, 20. sajandi lõpus tundub, et eestlased ei armasta oma rahvast ega hinda oma maad. Minu illusioon tulevikuühiskonnast olekski selline, kus Maad asustaks üks rahvas ning ei oleks mingeid piire, seetõttu puuduks ka vajadus nende pärast sõdida. Oleks säilinud erinevad kombed ja keeled, kuid suhtlemise hõlbustamiseks võiks olla üks ülemaailmne keel." "Rahvas on väike mutrike riigiaparaadis
Kaheksa aastat pärast Läänemaale siirdumist läksid käskirja read: On kulunud käies kuldne king Ning hilinenud hing, ning hilinenud hing - Kus on nii üksik kodune tee, - Ei sinna saa üle maa ega vee: On sillaks ainult hing! Kuldne king küll kulunud, ometi on see veel pool Haapsalu perioodi. 1919. aastal, mil Enno Haapsallu asus, oli Läänemaa koolielu laostunum kui kusagil mujal. Enno tööpiirkond ulatus sadakond kilomeetrit Haapsalust lõunasse, viiskümmend põhja, lisaks saared, Hiiumaa, Vormsi ja Osmussaar, kuhu pääsemine tülikas, pealegi kannatanud Enno raskesti merehaiguseall. Koole aga oli saartel 36 ümber. Ernst Enno saabus Haapsallu Läänemaa Haridusosakonna juhataja E. Veidermanni kutsel ja riigikoolinõunik F. V. Mikkelsaare vahendusel. Ta valiti koolinõunikuks 18. Septembril 1919 ja kinniti ametisse Haridusministeeriumi poolt
annaabi.ee 
