oli sõjas kannatada saanud perekondade eesti hoolitsemine. Algas evakuatsioonide ja sõjapurustuste läbi oluliselt kannatanud tööstuse üleehitamine. Seejuures päärati erilist tähelepanu põlevkivikaevandustele ja keemiatööstusettevõtetele, mis varustasid Wehrmachti kütusega. Arenesid ka masinaehitus, tektsiili- ning paberi- ja tselluloositööstus. Põllumajanduses määrati igale talule kohustuslik müüginorm, mis polnud aga mõeldud majapidamise laostamiseks, vaid võimaldas talunikel säilitada huvi tootmise laiendamise vastu. Seda osaliselt ka saavutati kui külvipind ja saagikus jäid 1944. a. veel mõnevõrra madalamaks sõjaeelsest tasemest, siis koduloomade arv ületas selle. Üldine elatustase langes. Eriti raskesse olukorda sattusid linlased, kelle varustamine toimus kaardisüsteemi alusel. Rahvuslikel jõududel puudus valikuvõimalus.
Valitsus ei suutnud tagada elementaarset õiguskorda. Sotsialistlik majandussüsteem sai aga töötada üksnes karmi poliitilise režiimi tingimustes. Kui see kaob, siis variseb majandus kokku. Olukorda komplitseerisid populistlikud lubadused tõsta pensioni, palka ja abiraha. Võimu nõrgenemise ja poliitilise kontrolli kadumise tingimustes võistlesid liidulised ja vabariiklikud juhtkonnad selles, kes suudab Liidu finants- süsteemi laostamiseks rohkem ära teha. NSV Liidu ja VNFSV ülemnõukogu võtsid vastu otsuseid, mis olid finantsidega katmata. Kuigi finantskatastroof ja riigi pankrott maksejõuetuse näol oli lähenemas ning valuutavarud vähenesid tohutu kiirusega, jätkati “sõbralike” välisriikide ja vasakparteide toetamist veel 1990. aastal. Poliitiline kriis käsikäes majanduskriisiga ja toiduainete ning esma- tarbekaupade varustamise lõppemine mitmes suures tööstusrajoonis süvenda-
annaabi.ee 
