Mida rohkem kaupu ta loob, seda odavamaks kaup muutub. Aina kasvav ja aina enam tarbiv ühiskond ise loob olukorra, mil orjastab end justkui kapitali võimusesse. Töö ei tooda ainult kaupu: ta toodab ka iseennast ja töölist kui kaupa.. Asi, mille inimese töö toodab või produkt, on vastandunud tööle ja on tootjast sõltumatu. Töö tegelikkuseks muutmine kui töölise väljalülitamine tegelikkusest, esemestumine esineb eseme kaotusena ja eseme orjusse langemisena, eseme omandamine ongi võõrandumine. Marx väidab, et ühiskond jagunebki kaheks klassiks: omanikeks ja omandist ilmajäetud ehk siis töölisteks. Sellest järeldubki, et tööline suhtub oma toodetud tootesse kui võõrasse esemesse, sest omandi põhimõttest ei kuulu see talle. Töötamine on midagi välist, ei motiveeri ning tekitab õnnetuse tunnet, on puhtalt füüsiline ning mitte vabatahtlik vaid hoopis tundub sunniviisiline. Töö võõrandumise tagajärgedeks peab Marx:
atmosfääris langevatele kehadele tegelikkuses alati mõjub. Seega pole Maa vahetus läheduses vaba langemine välitingimustes tegelikult võimalik, kuid kui kehale mõjuv raskusjõud on palju suurem õhutakistusest, võime selle ligikaudsetes arvutustes jätta arvestamata ja lugeda keha langemise vabaks. Näiteks, kui a) keha tihedus on märgatavalt suurem õhu tihedusest, b) ta kuju on piisavalt kompaktne ja c) ta kiirus pole väga suur, võime tema langemist käsitleda vaba langemisena. Nii võime 20 meetri kõrguselt kukkuda lastud 10-kilogrammise massiga raudkuuli liikumist vaadelda küllaltki suure täpsusega kui vaba langemist, kuid udusule või taskurätiku langemist enam mitte, kuna nende puhul on õhutakistus raskusjõuga samas suurusjärgus. Kui aga raudkuul lasta kukkuda kõrgemalt, nii et tema langemise kiirus ulatuks suurusjärguni mõnisada meetrit sekundis, muutub õhutakistus juba võrreldavaks raskusjõuga
annaabi.ee 
