Kunstnikud on maalinud maastiku iidsetest aegadest. Kreeklased ja roomlased lõid seinamaalinguid maastikest. Pärast Rooma impeeriumi langust traditsioon kujutada puhast maastikku vähenes. See traditsioon kestis kuni 16. sajandini, mil kunstnikud hakkasid vaatama maastikku kui teemat omaette. Looduses kasvas huvi tänu kunstilisele nihkele renessanss ajastul. Mõiste ‘’maastik’’ tuleneb tegelikult hollandi keelsest sõnast landschap, mis algselt tähendas ‘’piirkonnas, maatükk’’. Holland oli üks esimesi kohti, kus maastik muutus populaarseks maali teemal. Sel ajal tõusis protestantlik keskklass ilmaliku kunsti kodudest ja tekkis vajadus uute teemade kohta, et rahuldada erinevaid maitseid. Andreas Achenbach Aastaajad maalikunstis-lääne talv Talve loodusnähtuste kujutamine lääne kunstis algas 15. sajandil. Talviseid ja lumiseid maastike ei olnud nähtud varajases Euroopas
päritolu. Eestis tuntakse sõna maastik vähem kui sajand, maastikke kui selliseid aga senikaua, kui maa peal elatud on. Teooriad maastike ümber on eripalgelised ja kohati isegi vastuolulised. Ka sõna ise pole selgelt defineeritav ning selle täpsem haardeulatus sõltub alati kasutatavast kontekstist. Ometi on igaühel olemas ettekujutus, mida selle all mõeldakse. Rääkides sõna päritolust, siis tõenäoliselt on selle algupära Madalmaade maalikunstis, kus hollandikeelne landschap tähistas idüllilist maalitud vaatepilti. Sealt võeti mõiste kasutusele germaani keeltesse, vastavalt inglisekeelne landscape ja saksakeelne landschaft. Mõiste algne tähendus omandas aga kiiresti sootuks laiema kasutuse, hakates tähistama ka tegelikku loodust. Lisaks loodusele on tänaseks selle tähendus laienenud ka linnale ning maismaakeskkonnale üldse. Itaaliakeelne paesaggio ja prantsusekeelne paysage on pärit ladinakeelsest tüvest pagus
annaabi.ee 
