Oma positsioonide kindlustamiseks asusid rüütelkonnad 1720. aastatel koostama aadlimatrikleid. Ainult matrikliaadlisse kuulujad võisid saada eramõisa omanikuks. Neid mõisaomanikke, keda matriklisse ei võetud, nimetati landsasseniteks ehk maiskonnaks. Nende hulka kuulusid linnakodanikud ja immatrikuleerimata aadlikud. Rahvuselt olid nad peamiselt sakslased. Eestimaal jäi nende positsioon tunduvalt nõrgemaks kui Liivimaal, kus neil oli isegi oma maiskonna peamees. Landsassenite võitlus mõisa omandiõiguse üle vältas sadakond aastat. 1797. aastal võeti terve hulk aadlikest maiskonna liikmeid matriklisse vastu. 1829. aastast alates lubati Liivimaa kubermangus mõisaomanikuks saada kõigil aadlikel, Eestimaa kubermangule see ei laienenud. Bürgerite jaoks leidis vaidlusküsimus Liivimaal lõpliku lahenduse alles 1865. aastal, mil mõisa võis pidada iga kristliku usutunnistusega inimene, hoolimata seisuslikust kuuluvusest
teiste üle. Kui matriklikomisjon oma töö lõpetas, ilmes, et mitte kõik ei ole matriklisse võetud, paljud olid kõrvale jäänud. Nende puhul kasutatakse mõistet landsassen. Eestimaal neid üldse ei arvestatud, neil ei olnud rüütelkonna silmis poliitilist tähtsust. Liivimaal ei olnud nii ranged, seal on landsassenid mingil ajal rüütelkonna kõrvale moodustanud oma institutsiooni. 1797. aastal Liivimaa rüütelkond otsustab 65 sellist landsassenite perekonda enda sekka võtta. Liivimaal Maapäeval pidid vähemalt ¾ uue perekonna vastuvõtmise poolt olema, Eestimaal oli selle aluseks kontroll ja veelkord kontroll. Maapäev. Kõige tähtsam organ, mis käis koos teatava aja tagant (3 aastat, vajadusel ka sagedamini, regulaarsust polnud). Mitte kõik rüütlimõisa omanikud ei saanud osaleda. Nimekiri pandi kokku, kes on aadlimatriklis ja kes mitte. Siis enam mingisugust vahet ei tehta, kõik kes olid matriklis, said osaleda.
annaabi.ee 
