risti - nii ei jäänudki Goltzil midagi muud teha, kui alustada III etappi - ööl vastu 21. viidi lahingusse Landeswehr - ründas Võnnut 2 suunas - Võnnu-Volmari ja pikki Riia maanteed Rauna pealt. Põhjapoolset suunda kaitsesid Eesti soomusrongid, kes esialgu pidasid Landeswehri rünnakutele vastu. Piki Pihkva maanteed liikuv Landeswehri rünnakukolonn sundis Eesti väed küll taanduma, aga mitte kaugele, Rauna linnuse varamest pandi Landeswehri rünnak seisma. Landeswehrlased suutsid just Läti polgus saavutada edu - raudtee ja maantee vahele tekkis üsna ulatuslik katmata ala - Landeswehr sai võimalus tungida Eesti soomusrongide tagalasse. Soomusrongidel ei jäänud midagi üle, kui tagasi tõmbuda, Lnadeswehr pääses üle Rauna jõe ja lähenes Volmarile. Selleks ajaks sai Eesti pool esimest toetust. Alampolkovnik Reekile tegi muret ka see osa Landeswehrist, mis liikus mööda maateed, saadeti kaitse 6
kontrolli alla mõtteline joon, mis ulatuks Koiva jõe suudmest Sigulda, Vecpiebalga ja Jaugulbeneni. Deirktiivi kohaselt pidi eestlaste kontrolli alla jääma raudteeliin. Laidoneri sõnul oli selle liini omamine elutähtis idas olevate eesti vägede jaoks. Soomusrongide tegevuseks oluline. Sakslasi ei lubatud lasta üle selle joone, tegelikult olid nad seda juba paar päeva tagasi teinud, seega oleks sakslastelt palutud tagasitõmbumist. Läbi rääkima asus alampolkovnik Nikolai Reek. Landeswehrlased jõudsid Võnnu läbirääkimistele 4. juunil. Reek on öeldnud, et Landeswehrlastel puudusid volitused läbirääkimiseks. Pigem oli siiski tegemist tahtmatusele kokkuleppele jõuda. Reek läbirääkimisi ei alustanud, vaid andis landeswehri esindajatele kaasa ultimaatumi tagasi tõmbuda, vastasel juhul koheldakse neid kui vaenlasi. Reegi nõudmine oleks ka siis olnud võimatu, kui Sa pool oleks nõuetele vastaselt käituda tahtnud. Sakslased kutsusid Reegi uuesti läbirääkimisele, kuid oli
annaabi.ee 
