koostoimel on lamminiitudel kujunenud välja omapärased taime ja loomakooslused. 4.2 Inimmõju Inimmõju lamminiitudel on läbi sajandite seisnud puude ja põõsaste raiumises ning heinategemises ja kohati ka karjatamises. Lamminiitude omapäraks on mulla viljakuse püsimine hoolimata sellest, et heinaga pidevalt toitaineid välja viidi. Põhjustas mullaviljakuse püsimist üleujutuste ajal veega lamminiidule kantud muda sadestumine sinna. Seetõttu ei olnud vajalik lamminiite spetsiaalselt väetada. 4.3 Kaitse Kuna lamminiidud on reeglina tekkinud inimese majandustegevuse tulemusena (metsa ja võsa raiumine ning niitmine ja karjatamine), siis on ka nende püsimine ainuvõimalik pideva inimesepoolse majandustegevuse tulemusena. Niitmise ja karjatamise lõppemisel saavad lamminiitudel ülekaalu
hakkavad vohama võsataimed. Erinevatel lamminiitudel on kinnikasvamise tempo erinev, sõltudes peamiselt üleujutuste regulaarsusest ja kestvusest. Kinnikasvamise tulemusena kaob lamminiitudele iseloomulik avatus, mis omakorda põhjustab lamminiitudele tüüpiliste liikide ja koosluste hävimise. Lamminiidud omavad tähtsust nii Eesti traditsioonilise külakultuuri säilitamisel (lamminiitude niitmiseks mindi sageli külade kaupa lamminiidule, kus viibiti seni kuni hein oli tehtud, mis võis aga nädalaid aega võtta) kui ka looduskaitse seisukohalt. Lamminiidud on tüüpiliseks pesitsupaigaks sellistele haruldastele linnuliikidele nagu rohunepp ja must-toonekurg ning kiiresti väheneva arvukusega liikidele nagu tutkas, mustsaba-vigle, rukkirääk. Eesti suurimad lamminiidud asuvad Matsalu ja Alam-Pedja looduskaitsealadel. (PKÜ, lamminiidud) Rannaniidud
annaabi.ee 
