Maa ameti lehelt andmeid: Mulla lõimisevalem: v°_1sl_10- 30/v°_1sl30-55/r_1ls_155-80/r_1(r_2)ls_2 Mullatüüp: KI, leetjas muld, Sügavkaeve nr. 2 23.05.2011 Sügavkaeve kordinaadid: 58° 23' 30.36" N ; 26° 41' 55.64 E , 36 m. merepinnast Aadress: Tartu maakond, Tartu linn, F. R. Kreutzwaldi tn 7 Maakasutus: looduslik rohumaa, domineerisid kõrrelised. Maastiku on kuivendatud. Jõgi on ligidal. Tegemist on lammialaga. Kasvasid lehtpuud. Maastiku relieef: osaliselt künklik relieef. Üldine mikrorelieef madal. Mulla kirjeldus: põhjavesi alates 60 cm. Alumised lubjasetted neutraliseerivad mulda. T3- hästi lagunenud turvas. 0-50 cm. Happesus: 6,5 pH T2- keskmiselt lagunenud turvas. 50-80 cm. Happesus: 6,5 pH Lu- lubisetted. Turba ja lubisetete segu. 80- cm. Mullatüüp: AM", õhuke lammi madalsoomuld Mulla lõimisevalem: t_30-50/t_3(t_2)50-80/t_3;lu Maa hinnanguline boniteet: 32 hp
rohke sissevoolu poolest. Sinna tulevad merest kudema lõhi, meriforell ja vimb ning seal näib leiduvat ka jõeforelli. Nimetatud jõelõik kuulub kahtlemata forelli- ja lõhejõe tüüpi. Jões on veel registreeritud harjus, hink, võldas, rohe-vesihobu, paksukojaline(II kategooria kaitsealune liik), jõekarp, karpkala ja linask (kokku 14 liiki 2001. a. seisuga). Kalapüük oja suudmele lähemal kui 1000 m on aastaringselt keelatud. Keila jõgi end ümbritseva ulatusliku lammialaga on oluline suunav liikumiskoridor suurulukitele, kahepaiksetele, vooluvetega seotud imetajatele ja röövlindudele. Ogalikku ja vikerforelli 2001. a. mitmel aastaajal tehtud katsepüükide tulemusel Keila jõest ei leitud, kuigi 1999. a. uurimustel olid need liigid kirjas. Jõe seisund. Keila jõe kallastel on rohkesti asulaid, millest on tingitud ka kogu jõe ulatuses leviv nõrk biogeenide reostus (BHT7= 2-4 mg/l). Lähtest kuni Kiisani on jõe vesi nõrgalt aluseline ning
annaabi.ee 
