Järgnevalt esitatigi kontserdi nimilugu Pjotr Tsaikovski ,,Pathetique" , mille esitamine ühe orkestri elus alati suur sündmus pidavat olema. Teos koosnes viiest osast - esimene osa oli Adagio, mis mõjus süngelt ja pingeliselt. Teine osa oli Allegro non troppo, mis oli eelmisest juba märksa erksam ja äkilisem. Kolmas osa, Allegro con grazia, oli eelmistega võrreldes sujuvam ja juba pigem rõõmsama meloodiaga. Neljas osa oli Allegro molto vivace ja viies osa Adagio lamentoso, mis oli jälle pigem rusutud ja süngemas meeleolus ning dramaatiliselt. Terve orkester mängis otseloomulikult suurepärases koostöös ning minul jäi seda üle vaid imetleda. Mul on väga hea meel, et sain jälle ühe maailma tippteosega natukenegi lähedasemaks ja sain seda kuulda, olgugi, et see üsna pikk oli ja et ma tegelikult eelistan rõõmsamaid teoseid kuulata. Vahel aga peabki kuulama midagi erinevat, et jõuda jälle iseenda maitses selgusele.
Mõlemas zanris mängib helilooja jaoks järjest suuremat rolli tämber, ent mitte sära ja värvikuse taotlemiseks (nagu Rimski-Korsakovi valdavalt programmilistes orkestriteostes), vaid psühholoogilise situatsiooni täpsustamiseks. Tsaikovski sümfooniad on pingelise, konfliktse arendusega, juba sonaadivormi ekspositsioon võib olla töötluslik. 17 Kuues sümfoonia h-moll 1893. Ebatavaline tsükli finaal - adagio lamentoso, mis codas järjest hääbub, faktuur hõreneb. Helilooja ise mainis: "Finaal ... see on purustuse, hävingu resultaat." Järelikult vihjab "purustusele" eelmine osa, särav, ent agressiivne skertso (ühendatud tantsuline ja marsilik muusikaline materjal, lõpuks domineeribki marss). -- I osas NB peateema tuletatud sissejuhatuse teemast (19. sajandil tavaline), töötluse kulminatsioon kandub repriisi.
annaabi.ee 
