Nad on kompimis- ja haistmiselunditeks. Tavaliselt koosnevad nad suurest hulgast lülidest, vaid mõnedel putukarühmadel on nad lühikesed ja vähese arvu lülidega. Näiteks on kiilide tundlates vaid kolm lüli. Tundlad on lühikesed või puuduvad hoopis ka paljudel putukavastsetel. Samas on putukaid, kelle tundlad on koguni hulga pikemad kui keha. Tundlate ehituse alusel eristatakse tervet hulka tundlakujusid, nagu näiteks niitjad, nuijad, saagjad, kamjad, põlvjad, lameljad jne. Putukate silmad on kahte tüüpi. Liitsilmad koosnevad suurest hulgast (vahel tuhandetest) osasilmakestest, millest igaüks näeb vaid väikest punktikest. Kokku tekib nendest punktidest aga mosaiikne pilt. Mõnikord võtavad liitsilmad enda alla suurema osa pea pinnast. Lihtsilmad paiknevad tavaliselt laubal, liitsilmade vahel, ning koosnevad vaid ühest osast. Objekte nendega ei näe, nad tajuvad vaid heledust ja tumedust ning liikumist. Lihtsilmi on tavaliselt 2-3.
kasutab neid toidu otsimisel. Ka paljudel parasiitsetel kiletiivalistel (käguvaablased, juuluklased jt.) on harjasjad või niitjad tundlad. Nendega kompides hindavad nad peremeesputukate kvaliteeti. Emaste käguvaablaste tundlatel on sageli valge ring; arvatakse, et selle abil on nad võimelised hindama peremeesputuka suurust. Mitmed tundlatüübid on evolutsiooni käigus kohastunud vastu võtma keemilisi signaale õhust. Headeks näideteks on siin maipõrnika lameljad, samuti paljude ööliblikate kamjad tundlad. Sellist tüüpi tunnaldele mahub oluliselt rohkem retseptoreid kui lihtsatele harjasjatele või niitjatele tunnaldele, sellega omakorda kaasneb sageli ka suurem tundlikkus keemiliste signaalide suhtes. Õhust vastuvõetavad keemilised signaalid võib jagada kolmeks. Kõige sagedamini saadakse õhust signaale toidu või vee olemasolu kohta. Sageli toimub läbi
annaabi.ee 
