oma kätt Mari vastu. Laste surmades kannatajateks olid ka Tagapere rahvas, eesotsas Pearu Muraka naisega, keda ta kutsus hellitavalt Lambasihvriks. Pearu tihedased joomatsükklid kõrtsi sakstetoas lõppesid alatihti sellega, et ta tuli koju naist ja lapsi peksma. Kohutav perevägivald toimus Tagaperes, kuid õnneks suudeti asjade kulg kõige hullema suunas alati ära hoida. Ometigi oli nende põllumaa viljakam ja elujärk parema kvaliteediga, kuid ega see Lambasihvrit meelt õnnelikumaks teinud kui Eespere naistel. Pearu oli üleüldse raske iseloomuga ja põhjustas tihti Lambasihvrile kurba meelt ja itku. Raamatu lõpu poole oli meeleolu hoopis teistsugune, kui see oli raamatu alguses. Vargamäe naistel olid silmad aina vees, sest õnnelikumad ajad olid läbi.
Ta sai ka korduvalt oma vanamehe käest pragada selle eest ning peksu, kuid ei see tema lõugu kinni suutnud hoida. Oru Pearu naise- ,,lambasihvri" elu oli mõnevõrra kergem kui teistel Vargamäe naistel. Tema ei pidanud rügama päevad-ööd põllul tööd teha, sest Pearu ei tapnud teda tööga. Tema kohustus oli kasvatada lapsi ning kodu hoida. Vahest olid Pearu antud korraldused ka Pearule endile konti mööda , kuid puhtalt võimu näitamiseks, sundis ta ,,lambasihvrit" neid tegema. Oru Pearu oli keevalise loomuga ning kange viinanina, pidi ,,lambasihver" kaitsma omi lapsi Pearu peksu eest, ta lasi end ise peksta selle asemel. Samuti oli ,,lambasihvri" päevad ka täis muret, sest Pearu armastas kõrtsis käia ning sealt sakste toas end maani täis juua ning siis koju võimu näitama tulla. Vargamäe naiste elu oli selle aja kohta täiesti normaalne kui nii öelda, oli ju talupidamiste aeg,
peaga palga ära, kuid kaineks saanuna kahetses seda. Talvel sai Pearu armutult peksa. Andres tõi ta tee äärest koju ja kutsus arsti. Pearu oli kindel, et seda tegi Jaagup, kui tal oli alibi olemas. Peksjat ei saadudki teada. Pearu paranes kaua ning tänu sellele oli Andrese elu rahulikum. Jõulude eel, kui Pearul juba parem oli ja ta taas kõrtsist tuli, ähvardas ta oma naist peksta. Oru perenaine jooksis Mäe pere juurde varjule, kuid Pearu tuli järele. Ta nõudis oma ,,lambasihvrit", kuid Andres ei lasknud tal naisele liiga teha. Pearu lõi selle peale teda jalaga, kuid Andres viskas ta majast välja. Natukese aja pärast tuli Pearu õue peale karjuma ja Andrest lambapussiga hirmutama. XVII Mari ja Krõõt olid taas rasedad. Krõõt tundis, et ta on nõrk ning palus Marit, et kui teda enam ei ole, et Mari ta laste ees hoolitseks. Arvati, et Krõõt sünnitab enne, kuid läks vastupidi ning seda enam kartis Krõõt oma tervise pärast. Maril sündis seekord tütar
annaabi.ee 
