Villkarvade liigid on ära määratud nende kuju, ehituse, jämeduse ja tehnoloogiliste omaduste poolest järgmisteks liikideks: alusvill-, ülemineku-, pealis-, surnud-, ohe- ja kempvillkarvadeks. Eestis peetakse eesti tumeda- ja eesti valgepealist lambatõugu. Need on liha-villalambad. Nad annavad peale villa ka suure koguse heakvaliteedilist liha. Villa saadakse lammastelt pügamise teel. Lambaid pöetakse 1 - 2 korda aastas. Käsitsi pügamisel kasutatakse lambaraudu, mehhaniseeritud pügamine toimub elektrimasinaga. Elektripügamismasin on umbes samasugune nagu see, mida kasutab juuksur oma töövahendina. Enne pügamist eemaldatakse villa külge jäänud risu ja mustus. Vill ei tohi ka märg olla. Pügamist alustatakse jalgadest. Pärast lammaste pügamist villak (ühe lamba terviklik villkate) kaalutakse, puhastatakse ja hinnatakse peenuse, pikkuse ja ühtluse järgi. Siis pakitakse vill kottidesse
.. tähendab müristamist, mujal maal rakendatav hobu aga vikerkaart. Lambad, oinad, talled seonduvad samuti mõnede kujundistereotüüpidega. Oinas või lammas tatsutab ~ tantsib külatänaval mitmetes mõistatustes, mis meenutavad paari värsi pikkust regilaulujuppi ja on tähenduselt väga mitmekesised: Kena oinas, keigud sarved, tantsib külatänaval tähendab näiteks saani, Keräpää oinas, ketsu sarve, tatsuteb külätanumit müüdä, otsib villatsit rõõvit tähendab rätsepat või lambaraudu, Vee voonake, järve lambake, kükitas külä tanumin aga konna. Teine stereotüüp on tekstialgus Laut lambaid täis..., mis osutab millegi paljusele, kuid hulgi esinevad lahendmõisted võivad olla väga erinevad: kui lammaste keskel on keraoinas, siis on nad taevatähed (ja kuu), kui lambad on sabatud, siis leivad, kui lauda keskel on läte, siis tähendab lambakari tanguputru (ja läte, st. kaev pudrusilma). Metonüümilise kujundina võivad lammas ja
annaabi.ee 
