pläras mingisugustest hiiglastest, mis jäid tee peale ette. Need olid tegelikult tuuleveskid ning Sancho üritas don Quijotele seda ka selgitada, kuid don Quijote ei kuulanud teda ning pidas Sanchot vähenäinud seiklejaks. Või näiteks see, kui rüütel arvas end olevat sattunud kahe suure sõjaväe vahele ning selgitas Sanchole, kes on ühel pool ning kes teisel pool ja kus tema võitlema asub. Sancho nägi, et tegemist on kõigest kaks lambakarjust oma karjadega, siinpool ei aidanud ka don Quijotele selgitamine, kellega tegemist on. Mida aeg edasi, seda enam hakkas mulle tunduma, et Sancho polegi võib-olla väga arukas kannupoiss. Tema unelm saada saar, mille üle valitseda, oli niivõrd suur, et ta hakkas don Quijote jutustatud jutte uskuma. Näiteks olid don Quijote ja Sancho sattunud ühte kõrtsi (mida don Quijote pidas muidugi lossiks nagu kõik eelnevad ning järgnevad kõrtsid) ning don
ei nainud. Vaikides votsid nad leiba, otsisid kivi pea alla, tombasid kuueholmad ule silmade ning uinusid magama. 06 oli pikk ja unenagusid tais. Kuid juba puhte ajal ajasVooras end jalule. Kui ta enda umber vaatas, LAMBAKARJUS JA AEG ei uskunud ta oma silmi: nad olid samaskohas, kust olid eelmisel piieval reisi alustanud. Kahtlustades piidles ta lambakarjust. See magas rahuli- kult, niigu kuuesiilu sees. Vooras ajas ta iiles, nad raputasid unepuru kuuelt, sidusid sandaalid jalga, votsid saua kiitte ja asusid teele. Vooras oli terve piieva tujutu, jagas karjusele jiirske korraldusi, lasi tal kOTcimaha jiiiida ning endale sada sammu tagapool jiirgneda, kOTcijiille kiisutas karjuse kondima kaugel enda ees.Keskpiieval kiiskis ta karjusel end seljas kanda. Karjus talus koike kannatlikult ning leebe ilme tema niio!t ei
annaabi.ee 
