Tema kirjandused on harva esinevaid juhtumeid, kus elatud aastad teksti intensiivsust mitte ei lahjenda, aga, teevad selle kraadi võrra kangemaks. Laste ja noortekirjanduse mõiste on aja jooksul muutuud, nende erinevus sõltub eelkõige kirjanikust ja teme kirjutatud teosest. Ilona arvab, et Katrin Reimuse „Haldjatantsul” ja Helga Nõu „Kuuendal sõrmel” võiks kestmiseks olla rohkem võimalusi kui ülejäänuil. Mare Müürsepp: (kirjutas Inga Lambakahar) Mare Müürsepa sõnul on viimase kümnendi laste- ja noortekirjandus rikas ja rõõmustav. Sellesama kümnendi sees on trükitud ja müüdud mühinal raamatuid, tehtud kordustükke. Lugejate peresid rõõmustavad sellised autorid nagu: Harri Jõgisalu, Heljo Mänd, Aino Pervik, Jaan Rannap jt. Aino Perviku Paula sarja raamatud annavad ülevaate kooliuusiku maailmapildist ja annavad edasi üldinimliku tundekogemuse. Põnevalt ja ajaga kaasas käies on kirjutanud Jaan Rannap.
eesti keel ei olnud veel valmis ja murrete osakaal oli suur, andes suurepärase pildi tolleaegsete talupoegade maailmanägemusest. Eestis võetud nimede pingerea esikümnesse kuulusid 1835. aastal : 1. Saar, 2. Tamm, 3. Juhanson, 4. Lepik, 5. Sepp, 6. Karu, 7. Mägi, 8. Peterson, 9. Kukk, 10. Kask(Kurro, Kurro 1999). Siinkohal tooks esile ka mõned kurioossemad nimed: Tedreajo, Pudrunack, Soppaauk, Perack, Parapritz, Kerrekutz, Loll, Persekivi, Kuusenina, Lillevorst, Raisk, Lambakahar, Tiss, Vorst, Kirp, Prussak, Pavian, Kops, Naba, Karafin, Madrats, Besfamilie, Bestsennõi, Zaajats, Jahimann, Jõgibert, Põderson, Õunbaum jne (Henno 2003: 36,37). 2.2 Unikaalsed nimed Nimepaneku aegu oli Eesti kihelkondades 100 hinge kohta keskmiselt 12 erinevat nime.Kõige rohkem oli erinevaid nimesid Järvamaa kihelkondades (Järva-Jaanis, Järva-Madisel), kus oli 100 inimese kohta kasutusel üle 18 nime. Ühe nime kohta seega keskmiselt vaid 5 kuni 6 kandjat
annaabi.ee 
