ajastul. Suuremat tähelepanu on aga pälvinud bibliograafia Adolf Hitlerist (1974). Ajaloolane Fest on kirjeldanud Hitleri populaarsust rahva seas järgnevalt: ,,Heeringa konserv sai nimeks Hea Adolf, karastusjook ilmus müügile reklaamlausega Minu Võitlus(Mein Kampf) janu vastu. Hitleri pildid olid lipsudel, taskurätikutel, kruusidel ja millele iganes seda ainult joonistada andis. Sama saatus tabas ka partei ja uue riigi sümboolikat." Belgia kirjanik Marcel Laloire märkis järgnevalt: ,,Hitleri partei sümboolikat on kõikjal, majadel, tänavatel, isegi paljud tooted on märgistatud ja nimetatud kas Hitleri teemaliste nimedega või tema partei värvidega." Juba vähem kui aasta Hitleri võimuletulekust rippusid natside sümboliga (haakristiga) lipud julgelt ja avalikult igal pool. Mille pärast saavutas kunagine vaene tööline taolise iidolistaatuse? Mitte üheski riigis eelnevalt polnud riigipea saavutanud sellist ülekaalukat populaarsust kui Hitler
reparatsioonimaksud. 1929.aastaks oli Saksamaa täielikus majanduskriisis. Saksamaa eksport oli langenud peaaegu 75%, orienteeruvalt 6 miljonit töötut jõlkus tänavatel, 135 000-st kõrgharidusega isikust olid üle 60% töötud. ,,Ülejäänud haritlased- koolilõpetajad on sõltuvad oma vanematest või magavad ja elavad vaestemajades. Päeval aga jalutavad nad Berliini tänavatel kandes silti[OTSIN TÖÖD]", niimoodi kirjeldas olukorda kaasaegne välismaa kirjasaatja Marcel Laloire oma raamatus ,,New Germany" . Kõige hullem oli seis ehituses- 90% ehitajatest olid töötud.(Leon Degrelle) 90% 65 miljonist sakslasest elas äärmises vaesuses. Hitleri võimuletuleku päeval oli Saksa Keskpangas 83 miljonit marka välisvaluutat, millest 64 oli juba reserveeritud maksmiseks järgmisel päeval. Igapäevase toidupalu puudumisel langes ka metsikult sünniindeks. Maksud olid ajavahemikul
annaabi.ee 
