Seda ületav koormus võib olla ülemäära kulutav ja laktaadikõrge kontsentratsiooni tõttu liigse kataboolse (lagundava) efektiga. Maksimaalse O2 tarbimise kiiruse kõrgekvaliteet, kusjuures pinge glükoluutilistele energiatootmise protsessidele on mõõdukas, väldib treeningu forsseerimist ja tagab töövõime stabiilse taseme. Kui töö võimsus ületab VO2 max taseme, tõuseb glükoluusi osatähtsus energiatootmises ja võime rääkida glükoluutilisest ehk laktaatsest kiiruslikust vastupidavusest. Glükoluutilist võimsust peegeldab laktaadikõrge tase (kuni 25 mmooli/l) ja pH terav nihe happelisuse suunas. Glükolüütilist mahutavust saab hinnata submaksimaalse kiiruse säilitamise põhjal. Glükolüütiline efektiivsus on suhe valise mehaanilise töö ja moodustunud laktaadi hulga vahel. Glükolüütilist võimekust nõudvatel distantsidel võidavad reeglina need, kes suudavad
seda on võimalik treenida näiteks sportlikus situatsioonis tegevuste parema etteaimamisega. • Stardikiirendus sõltub sportlase alaktaatsest anaeroobsest võimsusest ja spetsiifilise lihastöö efektiivsest sooritamisest ning seda on võimalik treenida näiteks lühikeste spurtidega. • Maksimaalne kiirus ja kiiruslik vastupidavus sõltuvad sportlase tehnilistest võimetest ja nii anaeroobsest alaktaatsest kui ka anaeroobsest laktaatsest võimsusest ning seda on võimalik treenida näiteks jõutreeningule sarnasel põhimõttel kordustreeninguga. (Ibid) Oluline on märkida, et kiirustreeningutel tuleb valida selline kiirus ja korduste kestus, et korduse jooksul ja ka korduselt kordusele kiirus ei langeks. Treeningut võib sooritada nii kergendatud kui raskendatud vastupanu tingimustes (alla- ja ülesmäge). Kiirustreeninguid tuleks teha 20 võrdlemisi puhanud lihasega
annaabi.ee 
