testimisel füüsilise võimekuse indeksi (FI) määramist, kus peale koormusaegse pulsi registreeritakse südame löögisagedus ka pärast taastumise esimest kolme minutit. Koormustestil kasutatakse enamasti kasvavate koormuste meetodit, mille puhul koormust suurendatakse astmeliselt 23 minuti kaupa kuni suutlikkuseni. Igal koormusastmel mõõdetakse pulsisagedust, vererõhku, hingamise näitajaid, täis- kasvanutel sageli ka vere laktaadisisaldust. Vastupidavuse taseme määramiseks mõõdetakse maksimaalne hapnikutarbimine, anaeroobne lävi ja ka aeroobne lävi. Aeroobne töövõime avaldub organismi võimes taluda kestvat kehalist pingutust ja selle iseloomustajaks ongi maksimaalne hapnikutarbimine ehk hapnikulagi. Anaeroobne Maksimaalse hapnikutarbimise näitaja (VO2max) on inimese aeroobse töövõime lävi oluline nii
Hkt ja tHb Hematokrit (Hkt) tähistab erütrotsüütide (punaste vereliblede) mahulist osatähtsust, tHb aga hemoglobiini üldkontsentratsiooni. Verekaotust hinnatakse kiirabiteenistuses kliiniliste sümptomite järgi, siiski võib haiglaeelselt määrata ka lähteväärtuse, mille muutumist edaspidi jälgida saab. Laktaat Piimhappe sool – laktaat – tekib kudedes, kui neid hapnikupuuduse tingimustes koormatakse. Nii juhtub näiteks raske kehalise töö (spordimeditsiinis mõõdetakse laktaadisisaldust!), kuid ka krambihoo ajal või ebapiisava verevarustuse korral (nt šoki puhul). Veresuhkru mõõtmiseks on juba aastakümneid olemas mõõtesüsteemid, mida kirjeldatakse osas „Veresuhkru mõõtmine“. Varustus ja proovide tegemine Kuna erakorralise meditsiini patsientide perifeerne verevarustus on tihtipeale halvenenud, tuleb veregaaside mõõtmiseks kõne alla ainult arteriaalne vereproov. See võetakse tavaliselt käerandmest (a. radialis), küünarliigesest (a
annaabi.ee 
