Juba 1860. Aastate algul õhutas Holstre Pulleritsu külakooli õps Jaan Adamson rahvast toetama kõrgema emakeelse kooli rajamist. Selline kool pidi vastama kreiskooli tasemele ja kuna valitsuselt ei olnud toetust oodata, tuli kool rahva enese papiga rajada ja ülal pidada. Kooli käimapanekuks vajalik nuts tuli kokku kraapida annetuste teel. Selleks loodi komiteed peaaegu kõikides Eesti kihelkondades. Igal aastal tuli kokku komiteede suurkoosolek, kus laksutati keelt kõigi tähtsamate Eesti küsimuste üle. 1871. Aastal tööd alustanud peakomiteesse kuulusid kõik tolleaegsed popimad eesti kutid: J. Hurt, C. R. Jakobson, J.V. Jannsen, Fr. R. Kreutzwald jt. Juba 1874. Aastaks oli kokku kühveldatud nii palju raha, et koolile võidi sebida maja Põltsamaa külje alla Kaarlimõisasse.
Vaesematele ateenlastele andis polis raha sissepääsumaksu tasumiseks -- sedavõrd tähtsaks peeti teatrietendusi. Etendused algasid koidikul ja kestsid pimeduse saabumiseni. Sealsamas söödi ja joodi. Võistlusse astuvate dramaturgide järjekord otsustati loosiga. Iga näidendi algust teadustati pasunasignaaliga. Publik oli asjatundlik ja elas etendusele kaasa. Kui näidend meeldis, avaldati heakskiitu aplausi ja ja hüüetega; kui see ei meeldinud, siis vilistati, trambiti jalgu ning laksutati keelt. Oli juhtumeid, kus näitleja kihutati kivirahega lavalt minema ja nõuti teist näidendit. Teater oli rahvale omamoodi elukool, mis õpetas lahendama keerukaid olukordi. Draamad leidsid aset päevasel ajal vabas õhus spetsiaalselt etendusteks ehitatud hobuserauakujulise põhiplaaniga teatris. Selle keskmes paiknes ringi- või poolringikujuline näiteplats e. orkestra, mille taga oli enamasti puust lavakonstruktsioon e. skenee. Näitlejad ja koor esinesid orkestral, skenee oli taustaks
annaabi.ee 
