...vanamees mõtles: Lindude elu on meie omast veel raskem, peale röövellindude ja nende, kes on suured ja tugevad. Vanamehele meeldis põisi söövaid kilpkonni vaadata ja talle meeldis pärast tormi rannas kõndides põite peale astuda, kuulata nende tuhmi plaksatust oma korpas jalataldade all. Aga vanamees mõtles: Ka minul on säärane süda ja minu käed ja jalad on nagu kilpkonnal. Poiss kirjeldab esimest kalalkäiku vanamehega: «Mul on meeles, kuidas saba laksus ja peksis ja pink katki raksatas ja nui muudkui käis. Mul on meeles, et sa lükkasid minu ninasse, kus olid märjad soritud liinid, ja kogu paat võbises ja sa tagusid teda nuiaga, nagu oleks kirves vastu puutüve lajatanud, ja igal pool minu ümber oli magusat verelõhna.» Vanamehe kodu/elamise kirjeldus: Mast oli peaaegu niisama pikk kui vanamehe eluaseme ainus ruum. Ehitusmaterjalina oli kasutatud guano'ks kutsutud kuningpalmi sitkeid
munk jä kadunuks. «Kuhu oled sa munga pannud?» tikkus komtuur, käd rusikas, sepa kallale. «Ega ta minu panna olnud,» vastas sepp pahas 163 tujus. «Teie oma sulased viskasid ta sinna kongi, eks nad siis nü ud otsi teda sealt.» «Kus su silmad olid? Miks sa paremini ta jäele ei valvanud?» käkis komtuur. «Ega mina teie vangide vaht ole,» urises sepp. Nü ud südis Villuga täa juba teine lugu, mille sarnast ta enne uneski ep olnud nänud. Komtuuri käivars vilkus õus ja siis laksus raske rusikahoop sepa tõmuka põe peale. Nõgema mehe oleks niisugune lö ok vist maha sirutanud, aga sepp Villu ei liikunud paigast. Tema näst kadus viimne veretilk ja pilk, mis ta vastase vihaselt põevaid silmi tabas, oli nii kõutav, et komtuur sammu taganes ja kä mõ oga küge pani. Selles ei võnud kahtlust olla, et sepp teda üeainsa hoobiga maha oleks võnud lü ua. .Aga komtuuri õneks oli sepp Villu pikaldase loomuga maamees
annaabi.ee 
