«Minu nimi on Jaanus,» oli vastus. «Kelle poeg sa siis oled?» küsis kubjas ootamatu julgusega. Jaanus tegi, nagu poleks ta kupja küsimust kuulnudki. Kupja hääl oli talle vastumeelt. «Kas kuuled, ma küsin, kes sa oled ja mis sa siit otsid?» kordas kubjas uuesti. Jaanuse talupoja laadi nimi ja see, et noorhärra teda veel ei tundnudki, andis häbemata inimesele korraga julgust. Kes teab, kas ta seegi kord oleks vastust saanud, kuid lähemal silmapilgul vihises Oodo koerapiits õhus ja laksatas kupja pihale. «Kuidas julged sina, koer, minu sõbraga sedaviisi rääkida?» käratas Oodo näost lõkendades. «Ai, ai, kust mina seda teadsin, et ta noorhärra 23 sõber on,» kogeles kubjas, «ma arvasin, mõni hulgus . . . hein Pauerunt . . . ai, ai, noorhärra, ega ma nõnda ei öelnud, andke andeks, pai junkur!» Kubjas vingerdas pai noorhärra piitsa all. «Käsi minema, lurjus!» käskis Oodo ja andis minejale veel hoobi tagantjärele. «Oled sina ka rüütli poeg
Kuulge seda, Eestimaa mehed ja naised ning isamaa pojad..." ,,Sellest aitab," ütles direktor vahele. ,,Ja nüüd see teine koht." Teise kohana oli märgitud eespool toodud katkend. Kui Ollino oli ka selle lugenud, astus direktor Indreku ette ja küsis: ,,Olete teie seda kirjutanud?" Indrek kõhkles vastusega. ,,Ma küsin: olete teie selle kirjutanud?" kordas direktor. ,,Mina," vastas Indrek nüüd. ,,Teie olete hull!" karjus direktor tulises vihas ja tema käsi laksatas Indrekule vastu nägu. See sündis nii äkki ja ootamata, et Indrek ei jõudnud ennast ei kaitsta ega ka teole teoga vastata, sest tema mõtted viibisid kuski mujal, nagu viimasel ajal harilikult ikka. Aga nüüd looris silmi üürikeseks nagu sinetav udu ja siis tuikas peaajus mõte: ,,Seda kätt ma tunnen, seda imelikult pehmet kummikätt. See on härra Mauruse käsi." See kõik vältas ainult silmapilgu, aga sellest jätkus, et Ollino jõudis asuda Indreku ja direktori vahele
annaabi.ee 
