võib välja valada ja kõrvale toimetada. Laske võimaliklult suurel hulgal vee ja hapete segul ära voolata, ilma et nitroglütseriin saaks sellega seguneda. 9) Koguge nitroglütseriin hoolikalt pipetti ja asetage teise mensuuri. Söögisooda lahus elimineerib enamiku happest, mis muudab nitroglütseriini stabiilsemaks ning annab talle vähem võimalusi isetegevuslikeks plahva-tusteks, millega talle meeldib silma paista. Testige nitroglütseriini lakmuspaberiga, kuni paber jääb siniseks. Vajaduse korral korrake seda menetlust ja kasutage soodalahust, nagu teises tööetapis. 10) Kui nitroglütseriin on muudetud nii happevabaks, kui vähegi võimalik, sulgege see puhtasse nõusse ja pange kindlasse kohta. Parim koht nitroglütseriini hoidmiseks on kaugel kõigest elavast ja vähegi väärtusli-kust. Nitroglütseriin võib ilma vähimagi seletatava põhjuseta õhku lennata isegi juhul, kui teda hoitakse kindlas ja jahedas kohas. 3.1.4. PIKRAADID.
dissotsiatsioonil vees: NH4ClNH4++Cl- Kuumutamisel lagunevad ammooniumsoolad tavaliselt ammoniaagiks ja happeks. Seda protsessi nimetatakse termiliseks dissotsiatsiooniks: NH4Cl=NH3+HCl Ammooiumiooni kindlakstegemiseks ammoniumsoolades lisatakse viimse lahusele leelise (NaOH, KOH) lahust ning soojendatakse: NH4Cl+NaOH=NaCl+H2O+NH3 Eralduvat ammoniaaki võib ära tinda iseloomuliku lõhna järgi või märjastatud punase lakmuspaberiga, mille värus muutub NH3 sisaldavates aurudes siniseks. 5. Lämmastiku oksiidid. Lämmastik moodustab hapnikuga 9 oksiidi, neist tähtsamad on 5, milles lämmastiku o.-a. on I kuni V: N2O, NO, N2O3, NO2 ja N2O5. Neist omakorda on praktiliselt tähtsamad lämmastikoksiid (NO) ja lämmastikdioksiid (NO2). Eespool nägime, et NO saadakse vastavate lihtainete otsesel ühinemisel või NH3 katalüütilisel oksüdatsioonil.