kohtule. Kohtuotsus kuulutas Stajanovici ja kogu meeskonna vabaks. Batrian jäi vanglasse. Kokku oli Nikolas Batrian ja tema meeskond Alligaatoriarkaadias veetnud 22 aastat. Ühel päeval tuli Timukas Nikolase juurde ja viis ta Viimsevaatetorni hukkamisele. Tugev tuul kajutas miraaźvaated ja nähtavale tuli sünge tegelikkus - kivikõrb kitsekorjustega. Kapten suges silmad ja nägi vaadet viimsevaatetornist selleisena nagu sõber Timukas oli talle seda kirjeldanud – haljad aasad, lakkade lehvides kappavad hobused. Timuas vajutas pedaalile ja oligi kõik... Romaanis on veel üks salapärane tegelane – Laevapoiss. Laevapoiss ilmub sageli kapteni juurde, eriti rasketel ja keerulistel hetkedel. Laevapoisis võib kergesti ära tunda noore Batriani, ajast mil ta oli ise laevapoiss. Tihti annab Laevapoiss Batrianile nõu, on tema abiline ja südametunnistus. Kaaslased märkavad, et kapten räägib omaette ja seletavad seda kapteni pingul närvidega.
Poseidon oli Zeusi vanem vend. Ta oli tugev ja äkilise iseloomuga (mis tekitas tema ja jumalate vahelisi tülisid). Ta oli vetejumal ja kalurite kaitsja. Kohe pärast merejumalaks saamist hakkas ta ehitama oma merepaleed Aigais Eupoias. Seal hoidis ta oma kuldsete lakkade ja hõbedaste kapjadega hobuseid ning uhket vankrit. Poseidon oli mõnikord metsik ja kõvasüdameline, teinekord jälle heasüdamlik ja õrn. Poseidonil oli oma abikaasa Amphitritega poeg Triton-inimese ülakeha ja kalsabaga jumalus.
humaanset meetodit: vangid hukatakse esteetilisel viisil, nad langevad alla viimsevaatetornist. Seda torni on romaanis kirjeldatud nõnda: Optimistlikult kahvaturoosa sajameetrine raudbetoonist tornehitis troonis kõrgelt üle kindlusvangla, võimaldades sekka süngetele vaadetele müüride vahel nautida helgemaid vaateid väljaspool müüre: elüüsilisi lokkavaid rohumaid, kus lakkade lehides tormasid valged ja mustad hobused; jõgede karraniite, millel süstlesid kauged luikvalged laevad. Kõige kaugemal, kuhu vaikses õnnejoobes pilk lõpuks küündis, paistis sinine taevas ning liustikes mäed, mis otsekui valged suhkrupead poeriiulitel viisid mõtte magusasse lapsepõlve. Surmamõistetuile oli see elu viimane ülevaim hetk, kui nad, olles hukkamise eel tõstukiga torni tippu
annaabi.ee 
