Näivleetunud mullad - LP Nende muldadeoluliseks tunnuseks on mullaprofiilis selgesti nähtavad sügavad "keeled" ja sopistused, mille heleda värvuse on põhjustanud ajutine ülavesi koos lessiveerumisprotsessiga. Seega põhjustab periooditi esinev ülavesi neis muldades gleistumist. Lessiveerumine omakorda soodustab veelgi sissuhtehorisondi rikastumist väikeste mullaosakestega ja selle dreenivuse halvenemist. Mullad on kujunenud lainjatele moreentasandikele, kus lähtekivimiks on peamiselt punakaspruun karbonaadivaene liivsavimoreen. Enamus on kasutuses põllumaana (Eesti muldadest) Gleistunud kahkjad mullad - LPg Reljeef: lainjad moreentasandikud ja voored. Mulla lähtekivim on kollakashall või punakaspruun karbonaatne moreen. Mulla reaktsioon profiili ülaosas on nõrgalt happeline või neutraalne. Metsana paraniiske, veega varustatus hea (Kõlli, 2000). Deluviaalmullad - D
läbikuivavatel muldadel. Sürjametsas kasvavad kõrvuti nii happeliste toorhuumuseliste muldadega kohastunud taimed (näiteks jänesekapsas, pohl ja mustikas) kui ka enam-vähem neutraalseid pehmehuumuselisi muldi eelistavad salutaimed (näiteks sinilill, kevadine seahernes). Sürjametsi leidub Lõuna-, Kagu- ja Kesk-Eestis, Rapla- ja Läänemaal ning Pandivere kõrgustiku jalamil. Salumetsad on omased lainjatele tasandikele, voortele, oosidele ja laugjate nõlvade jalameile, kus nad kasvavad parima toitelisusega ja kogu aasta jooksul veega hästi varustatud muldadel, mis on kujunenud karbonaadirikkal moreenil. Soodsate lagunemistingimuste tõttu on metsakõdu horisont väga õhuke või pole seda üldse, mullale on iseloomulik tüse huumushorisont. Peapuuliik võib olla nii kuusk kui ka kask, mõnikord aga haab, paljudes salumetsades on laialehiseid puuliike.
annaabi.ee 
