Kui aatomile mingil moel(kas siis osakeste soojusliikumisest tingitud põrke tagajärjel või kokkupõrkel elektriliselt laetud osakesed või ehk valguskiirguse arvel)energiat juurde anda, läheb välimine elektron üle energeetiliselt kõrgemasse ergastatud olekusse, millest ta reeglina veidi aja möödudes langeb tagasi stasionaarsesse põhiolekusse, kiirates lisa energia footonina. Paljude mooduste hulgas elektron suurema energiaga olekusse siirda on üks, selleks on fluorestents. Vastava lainepikusega valgus tõstab elektroni põhiolekust välja, kuid elektron pöördub sinna valgust kiirates ruttu tagasi. Tavalistel tingimustel tingimustel, juhul kui fluorestsentsi kutsub esile aine kiiritamine valgusega, ergastatakse kõrgemasse olekusse ainult tühine murdosa valgustavata aine aatomitest. Enamikus aatomitest jäävad elektronid põhiolekusse. Kui aga fluorestsentsi tekitada suure energiaga, intensiivse kontsentreeritud valgusvälgatuse abil, siis on lühikese
soojusenergiaks. Erineva lainepikkusega valgus neeldub erinevalt *Kõige vähem neelduv violetjas-sinine spektriosa(lainepikkus 450-550) tungib kõige sügavamale vette ja hajub tugevamini, andes ühtlasi veele värvuse. Destilleeritud vesi on paksus kihis sinise värvusega. Valgustingimused merevees olenevad veel mitmesuguste lahustunud ja hõljuvate ainete olemasolust vees. Mida rohkem neid vees leidub seda tugevamini neeldub lühikese lainepikusega(sinine) valgus. Selle tulemusel väheneb sügavus, milleni valgus vette tungib ja vee värvus nihkub rohekate ja kollakate toonide suunas. Eriti tunduvalt mõjutavad looduslike vete värvust ja valgustingimusi kollakad ning pruunid huumusained, mis neelavad kõige enam lühilainelist valgust. Hüdrobioloogilistel töödel määratakse looduslike vete läbipaistvus ja värvus. Vee läbipaistvuseks nim sügavust, milles muutub nähtamatuks vette lastud
annaabi.ee 
