Beeta-osakesed on elektronid, needsamad, mis elektrijuhtmetes aeglasemalt liikudes meile suureks abiks on. Beeta-osakesed on alfa-osakestest kiiremad ja läbistamisvõimelisemad. Osa beetaosakesi «löövad läbi» ka nahast, aga ohtlikum on, kui beeta-osakesi kiirgav aine satub organismi. Gammakiirgus ei ole elektrilaenguga osakeste kiirgus. Seda võib kujutada pisikese energiapakikesena, mis tuumast välja lendab. Ta on samas ka elektromagnetiline laineliikumine. Gammakiirgus on väga hea läbistusvõimega ja ulatub kaugele. Välise gamma- kiirguse eest on raskem kaitset leida kui teiste ioniseerivate kiirguste eest. Gammakiirguse summutamiseks kasutatakse paksu betoonseina, terase- või seatinakihti vöi püütakse olla kiirgusallikast võimalikult kaugel. 3 RÖNTGENIKIIRGUS Röntgenikiirgus on samasugune nagu gammakiirgus, ehkki tavaliselt on tema
Beeta-osakesed on elektronid, needsamad, mis elektrijuhtmetes aeglasemalt liikudes meile suureks abiks on. Beeta-osakesed on alfa-osakestest kiiremad ja läbistamisvõimelisemad. Osa beetaosakesi võlvad läbi ka nahast, aga ohtlikum on, kui beeta-osakesi kiirgav aine satub organismi. Gammakiirgus ei ole elektrilaenguga osakeste kiirgus. Seda võib kujutada pisikese energiapakikesena, mis tuumast välja lendab. Ta on samas ka elektromagnetiline laineliikumine. Gammakiirgus on väga hea läbistusvõimega ja ulatub kaugele. Välise gamma-kiirguse eest on raskem kaitset leida kui teiste ioniseerivate kiirguste eest. Gammakiirguse summutamiseks kasutatakse paksu betoonseina, terase- või seatinakihti või püütakse olla kiirgusallikast võimalikult kaugel Alfakiirgus võib siiski olla ohtlik, kui ta satub kehasse sissehingamise või neelamise käigus, sest lähikoed nagu kops või kõhu sisekoed võivad saada suure kiirgusdoosi.
Beeta-osakesed on elektronid, needsamad, mis elektrijuhtmetes aeglasemalt liikudes meile suureks abiks on. Beeta-osakesed on alfa-osakestest kiiremad ja läbistamisvõimelisemad. Osa beetaosakesi võlvad läbi ka nahast, aga ohtlikum on, kui beeta-osakesi kiirgav aine satub organismi. Gammakiirgus ei ole elektrilaenguga osakeste kiirgus. Seda võib kujutada pisikese energiapakikesena, mis tuumast välja lendab. Ta on samas ka elektromagnetiline laineliikumine. Gammakiirgus on väga hea läbistusvõimega ja ulatub kaugele. Välise gamma-kiirguse eest on raskem kaitset leida kui teiste ioniseerivate kiirguste eest. Gammakiirguse summutamiseks kasutatakse paksu betoonseina, terase- või seatinakihti või püütakse olla kiirgusallikast võimalikult kaugel Alfakiirgus võib siiski olla ohtlik, kui ta satub kehasse sissehingamise või neelamise käigus, sest lähikoed nagu kops või kõhu sisekoed võivad saada suure kiirgusdoosi.
Need osakesed põrkuvad peegelpinnalt tagasi elastsete kuulikestena. Valguse peegeldusseadusega oli see kooskõlas. Murdumisnähtust aga seletati oletusega, et teine keskond avaldab osakestele tõmbavat toimet. Valguse värvuseid selgitas ta, et igale värvusele vastab erinevate kujuga osakesed. Newtoni kaasaegne, hollandi teadlane, Christiaan Huygens (höihens) avaldas 1678.a. valguse laineteooria. Tema käsitas valgust nagu häältki lainetusnähtusena. Laineliikumine pidi läbima ka maailmaruumi tühjust. Seepärast oletas Huggens erilise keskkonna valguseetri olemasolu. Valguseeter pidi olema äärmiselt ,, peeneteraline " ja ta pidi täitma kogu ruumi, tungides isegi molekulide vaheruumi. Valguseeter pidi olema absoluutselt elastne, koguni kaalutu ja äärmiselt väikese tihedusega. Suurima väärtusega Huygensi ideedest on temanimeline printsiip, mille järgi võib igas laines mistahes punkti vaadelda kui uute lainete ehk nn
annaabi.ee 
